Plaatan – ainulaadse värviga varjuandja
Kuid seda suuremat rõõmu ja rahulolu pakuvad need, kes talve hästi üle elasid. Üks säärastest oli vahtralehine plaatan (Platanus x acerifolia).
See Põhja-Ameerika idaosa lääneplaatanilt päritud lehtede ja Kagu-Euroopa idaplaatani viljakeradega hübriid võib tunduda meie kliimas liiga julge tulnukana, ent nii see pole. Mille põhjal ma seda väidan? Eks ikka oma koduaia puu põhjal, keda ma talviti vähimalgi määral katnud pole.
Iseenesest on tema kasvatuskogemused mul ju veel väikesed, alles 2007. aastast, mil Nurga puukoolist ühe vitsa soetasin. Järgnev 2008. aasta väga soe ja 2009. aasta mõõdukas talv olid tema kohanemiseks õnneks kui tellitud. Ning siis tuli see 2010. aasta pikk talv, millest küllap veel aastaid räägitakse, juhul kui muidugi veel hullemat otsa ei tule. Üks asi oli -25°c pakaserekord, ent taimedele palju hullemaks osutusid sagedased tugevad tuuled. Üks räigeim oli jaanuari –17c° ajal Hiiumaal valitsenud lõunatorm. Küllap just sellised jõledad ilmad said saatuslikuks paljudele noortele puudele.
Kuid mitte plaatanile! Ootasin kevadel südamevärinal, mis temast saanud on. Ei midagi hullu. Mullustest pikkadest kasvudest oli külm ära näpistanud vaid 1-3 tipmist pungavahet – seega täiesti tühiasi. Ja nüüd vohab ta jõudsalt edasi, sirutudes juba üle pea.
Plaatani mõningaseks miinuseks Eesti kliimas on, et ta puhkeb hilja ja esimesed lehed on väikesevõitu – võra seega kaua väga hõre. Alles juuli keskel rüütas puu end suurtesse lahmakatesse lehtedesse. Ja alles nüüd sai plaatan õige kasvuhoo sisse. See kestab septembrisse välja.
Kuskil septembri keskel olen ma kasvutipud ära näpistanud, et soodustada võrsete puitumist. Tänavu peab selleks toiminguks nähtavasti juba puki abiks võtma, paari aasta pärast aga vist ei ulatugi enam tippe näpistama. Sest ta on nii paganama toredalt kiirekasvuline!
Meie oludes on plaatani heaks edenemiseks kindlasti väga oluline hoolikalt valitud kasvukoht. Lageda põllu külmalohk on muidugi mõista halvim variant. Minu noor puu on avatud lõuna- ja pärastlõunapäikesele, talviste karmide kagu-, ida-, kirde-, põhja- ning loodetuulte eest kaitseb mets. Pinnaseks on lubjarikkast mullast kuhjatud tehiskünka põhjanõlv vastu niisket soovikumetsa, kus sügavale arenevatel juurtel pole veepuudust karta ka kõige hullema põua ajal.
Nõnda tema siis edeneb ja loodetavasti laiub peagi seal vahemerelise aia tagasopis üks suurepärane, kuuma suvepäikese eest varju andev plaatanipuu. Ootan huviga, millal ilmneb iseloomulik lapiline koor.
Plaatani võrratuim omadus on aga tema tuultes väreleva lehestiku värv. See on kõige rohelisem roheline, täiesti ainulaadne plaataniroheline. Ükski värvipalett ega vist ka parim foto ei suuda edasi anda seda rahustavat, heledamate ja tumedamate roheliste, valguse ja varju mängu.
Suve teine pool on aeg, mil juba mitmendat aastat järjepanu langen plaatanirohelise lummusesse. Ma olen näinud suuri plaataneid Kesk- ja Lõuna-Euroopas, paraku alati juhtumisi raagus või puhkemise olekus. Plaatanirohelise võlu avastasin kummalisel kombel alles oma koduaias. Esialgu on see värvilaik veel väike, ent praegu, lõunamaiste kuumade ilmade jätkudes, paisub lausa silmanähtavalt.
Kui see puu tänavuse talve nõnda hõlpsalt üle elas, siis võib ju loota, et kord siin üks vägev põline plaatan laiutab? Nagu näiteks Ojamaal Visbys või Wroclawis Poolas, kui meile lähimaid näiteid tuua. Lausa lust on jälgida nii hoogsalt viskava puu edenemist.
