Vastab KADRIN LINNA

Hüva nõu – “Vesirottide tõrjest” – saatis toimetusele Valdeko Arold ning ilmus see 19. septembril 1996.

Soovitan vesirottide tõrjeks lihtsamat ning odavamat abinõu kui seda on traatvõrk ümber kasvatatava kultuuri juurte, nagu on soovitanud Targu Talita nr 36.

Tõrjeks sobib rassitaim. Rass on liigirohke rohttaimede perekond kareleheliste sugukonnast. Eestis kasvab kaheaastane harilik rass ehk voolmerohi ehk koerakeel (Cynoglossum officinale). Rassi tunti varem ka tähtsa ravim- ja värvitaimena.

Rahvatarkuse järgi kasutati teda ka näriliste tõrjeks, näiteks pandi kimp kuivatatud rassi aita viljasalve, pärssides sel moel hiirte tegevust.

Taimekaitseks tuleb külvata (istutada) rassitaim köögiviljaaeda iga 4–5 m tagant, viljapuuaeda aga iga viljapuu lähedale võra alla. Taime aktiivne mõjupiirkond on raadiusega 2–2,5 m.

Tulemus on igati rõõmustav – porgandid ja muud juurviljad ning viljapuude juured jäävad vesirottidest puutumata.

Hariliku rassi heade omaduste kõrval tuleb arvestada ka negatiivsetega. Tegu on mürgise taimega, ta võib lohaka maaharimise korral muutuda umbrohuks. Seemned on nagu takjanupud, mis haakuvad riietesse ja loomakarvadesse.

TASUB TEADA

Harilik rass kasvab meil looduslikult paiguti, peamiselt rannikualadel. Kõige enam esineb teda teeservades, varemeis, elamute läheduses, liivastel kinkudel ja klibusel pinnasel.

Vastiku lõhnaga hallikal pehmekarvasel 40–80 cm kõrgusel taimel on pikad juured. Vars on tugev, püstine. Lehed on lineaaltsüstjad, kuni 10cm ja rohkem laiad, pealt hõredalt, alt viltjalt karvased, teravad. Alumised lehed ahenenud rootsuks, mis tavaliselt on kuivanud õitsemise ajal juunis–juulis. Õied on tihedais pöörisjais õisikuis. Rassi viljad – pähklikesed – on võrdlemisi suured, äärtel paksenenud, kaetud haakjate ogadega, millega kinnitub mööduja külge.

Taim on üleni mürgine, mida peab tema paljundamisel teadma.

Kasvuks eelistab taim päikesepaistelist kohta. Kevadel varakult avamaale külvatud seemneist kasvavad taimed paljunevad edaspidi isekülviga.