Örebro maakonna väikese Nora linnakese lähistel oli meil tore võimalus külastada Villa Sindoro koduaeda. Rootslanna Anette Mallalieu-Sandh ja tema inglasest abikaasa Kenneth Mallalieu näitasid meile oma lahedalt kujundatud roosi- ja tiigiaeda ning pakkusid uhke sajandivanuse häärberi roosa-roosilises kohvitoas maitsvaid kooke.

ALGUS TÜHJAL PLATSIL

Kui bussi uksed Villa Sindoro õuel avanevad ja Anette, tore roosimustriline põll ees, astub sisse meid tervitama, hoovab bussi magusat roosilõhna.

roosiaed2
“Tere tulemast Rootsi roosihullude paradiisi!” tervitab ta Eestist saabunud aiahuvilisi. On juuli algus, rooside õitsemise tippaeg. Saabusime väga õigel ajal.

Anette’i ja Kenneth’i koduks sai kauni järvevaatega koht 1997. aastal. Varem oli seal tegutsenud pansionaat ja kohvik. 1902. a rajatud aiast polnud enam midagi alles, seal õitses vaid üks heleroosade õitega roosike. Anette uuris hiljem välja, et see on valge kibuvits ‘Minette’. Samal sügisel istutasid nad tühja muruplatsi ilmestamiseks 25 m pikkuse madala heki pinnakatteroosist ‘Fairy’ ja ‘Pink the Fairy’.

See, et nad varsti end täielikult roosidele pühendasid, oli juhus. 1998. aasta veebruaris viibis Anette paar nädalat Uus-Meremaal, kus oli parajasti kesksuvi ja pargid-aiad õitsesid uhkelt. “Aucklandis sattusin ühe kauni roosiaia lummusesse, midagi sellist polnud ma varem näinud. Roosid olid suured ja lõhnasid oivaliselt. Siis hakkasingi unistama oma roosiaiast.”

MUINASJUTUMAJA, KUS ELAVAD ROOSID

Olen käinud armsates kodukootud roosiaedades ja imetlenud ka klassikalisi rosaariume, aga et roosiaia võib kujundada nii vaimukalt nagu Anette ja Kenneth seda on teinud... Nende roosiaed oleks pärit justkui Okasroosikese muinasjutust, kus kibuvitsad saja aasta jooksul kasvades lossi enda alla matsid. Siingi võib ette kujutada, kuidas aja möödudes jääb majast paistma vaid pisut seina, kõik muu on roosid enda alla matnud. Asjale lisavad jumet veidi maha koorunud värv ja mõni ilma klaasita aknaruut.

Anette ja Kenneth meenutavad: “Esimesed istutatud peenraroosid ei tahtnud külma põhjatuule tõttu kuidagi kasvada, oli vaja kaitsvat seina. Tihe hekk või puittara tundus liiga igav. Aga siis, kui nägime kohalikus ehitusmaterjalide second-hand’is suuri ruutudega aknaid, oli asi selge: teeme akendega seina! Siis näeb ka õuel liikudes, kuidas roosid seespool õitsevad.”

Umbes 350 m² suurune maa-ala piirati kolmest küljest puidust raamistikuga. Kõigepealt tehti
roosiaed3
akendega sein elumajapoolsele küljele, mis jääb põhja. See värviti kahvaturohelist tooni, piirdeliistud tehti mustjassiniseks ja aknaraamid rootsipunaseks. Pikk läänekülg sai redelid roniroosidele. Lõpuks tehti akendega sein ka lõunaküljele, see värviti rootsipunaseks.

Viimasena, 2004. aastal, ehitati kogu läänekülje äärde pikk varikäik, mida pererahvas kutsub roositunneliks. Seal kasvavad põhiliselt prantsuse roosid, mille sekka on pistetud ka elulõngu. “Roosimaja” peasissekäiguks on samuti mõne meetri pikkune pergola.

Kõnnin rooside vahel ja imestan, kui meeletult rikkalikult nad õitsevad. Korraga laseb tuulekell lendu hõbedase trillerduse, seejärel märkan kõrgel posti otsas keset õieuputust suurt sinist klaaspalli, veidi eemal seisab kõrgustes sinine linnukuju. Millised armsad “aksessuaarid” meeleolu loomiseks!

Võrestikel ronib lisaks roosidele ka elulõngu, viinapuid jm ronitaimi. Roosipõõsaste all ei ole paljas mullapind, vaid püsililledest pinnakate. Anette’ile meeldib püsililli roosidega kokku sobitada, sest nii saab moodustada kauneid värvikooslusi ning aed on huvitavam. Tänu püsikutele algab roosiaias elu juba varakevadel ja lõpeb hilissügisel.

Kui kõik roosid on läbi uuritud-nuusutatud, saab aia keskel puhata romantilises roosirotundis päikesevarju all pitsilisel aiamööblil. Ringikujulise lehtla tegi pere selleks, et saaks olla täielikult rooside keskel. “Mmm, kui mõnus see on,” ütleb Anette.

ÕIEKOORMATES KIBUVITSAD JA VANAD LOSSIROOSID

Tänu seintele tekkis roosiaeda mõnus mikrokliima. Õitesse uppuvaid põõsaid vaadates on näha, kui hästi taimed end siin tunnevad. Nõudlikke peenraroose aias pole, sest järveäärsel nõlval on väga liivane maa. Roose on Anette ja Kenneth kogunud 2000. aastast. Roositarkuse on nad endale ise selgeks teinud, Anette on varem töötanud hariduse ja Kenneth restoranide alal.

roosiaed4
Algusest peale on nad otsinud vähenõudlikke, külmakindlaid ning vastupidavaid liike-aretisi, mis ei vaja eriti viljakat mulda. Sellised on kibuvitsad, nendest aretatud pargiroosid ja vanad romantilised ajaloolised roosid, mis on pärit möödunud sajanditest. Viimastel on enamasti väga põneva vormiga täidisõied ja tugev aroom. See on eriti meeldiv, sest uue aja aretistel lõhna sageli polegi. Kibuvitsroosidel on ka ilusad värvikad viljad. Vanu roose – lõhnavate täidisõitega äädikaroosi, sajalehist roosi jt – kasvatati ka Eesti mõisaaedades.

Tänavuse aasta seisuga on kollektsioonis juba üle 600 sordi, esindatud on kümneid liike ja hübriide. Pererahva lemmikud on prantsuse ja näärelehised roosid ning kõik roniroosid. Õitest meeldivad eriti kuldsed, oranžid ja kollased ning sellised, kus on täppe ja triipe. “See on nii lõbus!” Palju triibuliste õitega sorte on prantsuse rooside hulgas, näiteks tumelilla-valge ‘Camaı¯eux’ ja roosa-valge ‘Tricolore de Flandre’, roosa täpi-laiguline on ‘Oeillet Parfait’.

Väga eriline on 1840. aastast pärit prantsuse roos ‘Cardinal de Ri-chelieu’. Tal on unikaalne värvitoon, mida võiks kirjeldada kui “sügav suitsune purpurpunane”, õitest hoovab õrna piprast aroomi.

Kauneim roos Anette’i meelest on aga Davis Austini 1961. aastal aretatud ‘Constance Spry’, uute antiikrooside hulka kuuluv roniroos. See rühm on aretatud vanadest romantilistest lossiroosidest.

Näeme sajalehist kibuvitsa, mida Rootsis kutsutakse miskipärast meesteroosiks, põõsal on lillad õied. Damaskuse roosi õiel on aga alati 30 õielehte, Bulgaaria kuulsat roosiõli tehakse just sellest liigist. Ühes nurgas käsib teejuht meil pea roosipõõsasse pista ja nuusutada, et tunda üht eriti magusat aroomi.

Anette’il on oma nipid, kuidas põõsaid rohkem õitsema sundida. Nimelt surub ta eriti pikad varred vastu maad kaardu. Selgub, et mõni uhke õitsev põõsas koosnebki tegelikult paarist-kolmest varrest. Sügisel ei kaeta aias ühtegi roosi, seni on nad lõunapoolse Kesk-Rootsi talved kenasti üle elanud. “Me ei taha end liigselt vaevata, roosiaed peab olema nautimiseks.”

MAALILINE TIIK

Aga üllatused pole veel lõppenud. Roositunneli lõpus avaneb vaade maalilisele tiigikesele, mille kaldaid katab kaunilt komponeeritud raam püsililledest.

Kaldavees ootab paat, et teha väike sõit, pigem on see seal siiski kaunistuseks ja meeleolu loomiseks. Kaldakividele on “uhutud” vana jändrik puutüvi, madalas vees mõtiskleb pronksist haigur, hostapuhmiku kohal lendleb valge tehislinnuke. Nagu näha, lennukate ideede möll jätkub siingi!

Tiik on parasjagu nii suur ja sügav, et kalad saavad seal muretult talvituda ning vee puhastamiseks pole vaja filtersüsteemi. Tiigiaias tegutseb rohkem Kenneth. Aianduspisik on tal veres, sest ta on ju pärit Inglismaalt. Noorpõlves tuli Rootsi õppima, kohtas Anette’i ja jäigi siia. Neil on neli täiskasvanud last ja trobikond lapselapsi.

Mehel on käsil järgmine põnev ettevõtmine – ta rajab valget peenart. Siia lubatakse vaid valgete tüvede, valgete õite ja valgekirjude lehtedega taimed.

Anette ja Kenneth teevad kõike kahekesi. Kuidas te jaksate, rooside ja tiigiaiaga on ju ikka päris palju tööd?

“Kas tööd ja naudingut saab eristada? See on meie ühine hobi ja mõnu. Paljud on kiitnud meie eripärast kujundust ja vahvaid elemente. Ideid kogume Rootsis ringi sõites. Mõtteid on tohutult, kõike ei jõua kahjuks ellu viia.”

Alates jaanipäevast teeb Anette huvilistele igal laupäeval ja pühapäeval tunniajase jalutuskäigu roosiaias, aga seal võib ka ise vabalt uitamas käia. Tänavu avasid nad roosikohviku, kus pakutakse ka kodus küpsetatud leiba. Roositeema on vallutanud kogu elamise. Roosa mööbliga kohvitoas, kus meid kostitati, olid roosid kõikjal: tassidel, taldrikutel, salvrättidel, seinapiltidel, tapeedil.

Artikkel ilmus ajakirja Maakodu juuli numbris.