Talvise lumeteki all oli kevad kogu aeg olemas
Tegelikult pidanuksid nad siis veel endiselt poole reie sügavuse lume all olema. Aga mina kippusin loodusele lähenema võitluslikult ega jäänud alandlikult lume iseeneslikku sulamist ootama. Ei! Ma võtsin kätte ja kaevasin mõni päev varem näsiniinepõõsa ning lumikellukesed välja. Selgus, et maa oli lumelaama all täiesti sula ning kellukesed seetõttu ilma valguseta, hoolimata pealtnäha elutust sügavast talvest, rõõmsasti jõuliselt arenenud.
Hasarti sattunult uuristasin ka pöögialleel ühe lapikese välja, lootuses leida mullu maha poetatud “pabulatest” tärganud lumekuppe. Paraku ei paistnud sealt pisematki otsakest.
Veel kevadise pööripäeva paiku tundus lumi lausa hirmuäratavalt paks. Millal see küll ometi ära sulab!? Aga tublid plusskraadid, päike ja vihm on hakanud imet tegema. Algul ma kujutlesin, et tark oleks aeda lumme kaevata sulavee äravoolukraave, ent peagi selgus, et selleks pole mingit vajadust. Kuna maa on kõik puha pehme, saab lumest tekkiv vesi kohe ära imbuma hakata ja suurt uputust pole loodetavasti karta.
Kindluse mõttes otsustasin siiski kiviktaimla serva vabaks rookida. Tunneli servis ilmusid nähtavale igihaljad tüümianid, mägi-piparrohu vürtsine puhmas, hallikad lavendlioksad, igihaljas ibeeris… Uuristasin oma tunneli viigikaktuseni välja. Puhastasin-prepareerisin ta lumest vabaks – igaks juhuks. Küllap ta saab parema meelega kohe vaba õhu kätte, kui et veel teab kui kaua peab märja lume all lösutama. Paks kuiv lumi oli viigikaktuse talvitumiseks ideaalne. Nüüdseks on lumi aga oma talveteki ülesande täitnud ja head teed tal minna! Nojah, kuid vastutasuks mu hoolitsuse eest torkis see ulmelise okkalise looma moodi tegelane mitu korda läbi paksude kummisõrmikute. Ometi on ta üks mu lemmikuid. Kui ka palmidest lumes asja ei saa, siis piisab lopsakatest viigikaktustestki lumes. See pilt pole palminääpsudest põrmugi vähem eksootilisem.
Suures lumetunneli rajamises ei pannud ma algul tähelegi, et olin hoolimatult paar võrkja iirise otsa ära murdnud. Tundsin end mõrvar-elevandina. No misasja sa rabistad sedasi! – sõitlesin ennast. Aga noh, enamik otsi elas puutumatult mu rünnaku siiski üle. Kui nüüd soojaks jääbki, võin ehk juba märtsi lõpus nautida iiriseõisi? Jaa, see juba oleks midagi. Ilma välja puhastamiseta läheks õitsemiseni tunduvalt kauem aega.
Näh, kui nii võtta, siis polnudki kõige jubedam talv – talveuni kestis vaid kolm kuud. Muidugi polnud need teab mis väärt kuud. Nende juures on ainult üks meeldiv asi – hea et nad mööda said. Ja nüüd tuleb elu mürinal tagasi. Või ei, tegelikult oli elu kogu aeg olemas, arenedes vargsi ja peidetult lume all.
P.S. Kevadine pööripäev jõudis Hiiumaale koos põldlõokeste sirtsutamisega.
