Utu iluaias uhkeldavad sügisel krookused
Viinakuu keskpaiga talveähvardus sai üha ilmsemaks ja nõnda helistasin ma Taavi Tuulikule ja küsisin, et kas ma tohiks üle mitme-setme aja ja enne teab kui koledat talve ta aiale pilgu peale visata? Tohtisin. Põrutasin seepeale kohe Uttu. Nii ekspromt, et fotoaparaat maha jäi. Viimasest oli kohale jõudes jalamaid paganama kahju. Sest ees ootavad helesinised krookusevälud võtsid esmapilgul suisa pahviks. Ma olen küll teadlik sügisel õitsevatest krookustest, ent ees ootav oli siiski natukese liig.
Põhilisteks õitsejateks osutusid Kreeka kandist pärit ilus krookus (Crocus pulchellus) ja kuskilt Krimmi poolt pärinev kaunis krookus (Crocus speciosus). Viimane on suurem ja tumesinisem, püsides enamasti viisakalt peenra piires. Täitsa isevoolu teed kipub aga minema väiksema ja helesinisema õiega ilus krookus, luues murus väga meeldiva kevadise meeleolu. Tõttöelda täiesti kadedusttekitava meeleolu.
Ma möllan poest ostetud vöötkrookustega (Crocus zonatus), kes aga sügiseti ainsamatki õit ei näita, kevadel viskavad ainult pahmaka lehti maapinnast välja. Taavi Tuuliku sõnul nende Hollandist pärit vöötkrookusesibulatega nõnda kipubki olema. Tal endal on vöötkrookus hangitud veidi teisi teid mööda ja õitsesid ilma lehtedeta tol oktoobripäeval täitsa korralikult.
Lisaks jäi ette ka Rumeenia poolt pärit siniseõieline banaadi krookus, elutsedes suisa turbapeenras. Väidetavalt olla krookused üsna lubjalembesed, ent Utus vohavad nad kõikjal täitsa rõõmsasti ka happelisel maal. Aed asub mereliivatasandikul. Taoline pinnas valitseb enamuses osas Hiiumaast, kuid mitte igast mereliivatasandikul asetsevast aiast ei avane kauguses helklevat merevaadet. “Naabrimees hoiab seda lahti,” märkis Taavi Tuulik. Jah, Utu on vaat et võibolla ainus koht saarel, kus suurelt ringmaanteelt näeb korraks ka sangleppade vahelt merevaadet üle madala korrashoitud rannaniidu.
Siis jäid kõige muu seas õunapuude vilus silma iseäralikud sõrmlehised puhmad, meenutades ehk isegi veidi karuspalmi. Tegemist on vinava lumeroosiga (Helleborus foetidus). Kui meil aedades tavaline must lumeroos nõuab lubjakat pinnast, siis too ei küsi mullarekatsioonidest vähimatki. Vinav lumeroos on vägagi ilus taim. Tumerohelise igihalja sõrmlehise puhma kohale kevadel sirutuvad valkjasheleroheliste kõrglehtedega õied loovad kontrastse, samas hästi meeldiva kooskõla. Utus nägin ma seda liiki oma ihusilmaga esimest korda. Kõrvuti lehepuhmastega laiutas üks julmalt üles kistud närbuv vinavate lumerooside kuhilake. Tuleb välja, et see tore liik on seal suisa umbrohuks muutunud! Kuna “täielik umbrohi”, siis kaevas aia omanik mulle paar tükki kaasa. Loodetavasti muutub vinav lumeroos ka minu metsaaias peagi samasuguseks lääne- ja lõunaeuroopalikuks “umbrohuks”…
Ringi kõndides tabas silm üha ja jälle siniseid krookuseõisi. No ja sellist sügisel õitsvat “umbrohtu” tahaks ma omale kindlasti ka! Muutusin viisakast aiakülastajast vägisi kasuahneks kollektsionääriks. Ei, aiandus pole teps mitte mingi naljaasi.
Libakevadine meeleolu tipnes kasvuhoonesse kiikamisega. Seal õitsesid pesueht lumikellukesed keset oktoobrit. “Vahi kus, oled ajatamisega vaeva näinud?” uurisin. Tegelikult üldsegi mitte. Pottides kasvavad kaks Vahemere saartelt ja Türgist pärit lumikellukeseliiki peavadki juba sügisel õtsema. Kuna Taavi Tuulik nende külmataluvuse osas kindel pole, siis esialgu veel avamaale istutada ei riski. Aga tulevikus, kes teab? Kord valevad ehk Hiiumaa sügises ka lumikellukesevälud? Säärased kevadmeeleolud sügises oleks väga meelikosutavad.
Muide, ka nartsiss õitses. Üks pisike valgete õitega vahemereline liik, kes targu esialgu välisilma vaid läbi esikuakna kaeb. Liiginimi läks mul jalamaid meelest, ent seda enam sööbis mällu pilt nartsissiõitest lühikeste roheliste varte otsas. Seni pole see tegelane veel kordagi lehti suvatsenud kasvatada ja elab vaid fotosünteesivate õievarte varal. Vast see ongi talle iseomane?
Näh, nii eksootikast pungil aia puhul ei jää muud üle, kui veel ka teine osa kirjutada. Varjukas aianurgas õitsevatest alpikannidest ja kõigest muust pealekauba.
