Vaata, millise lille saab juubelikingiks Eesti Vabariik. Kas uus rahvuslill?
Kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) on Euroopa suurimate õitega orhidee. Taime esinduslik väljanägemine sai Eesti Orhideekaitse Klubi žüriiliikmete ühtse poolehoiu – igati selle tiitli vääriline!
Tänu omapärastele ning juba kaugelt tähelepanu köitvatele õitele on kuldking tõenäoliselt meie kodumaistest orhideedest rahva seas tuntuim.
Kauni kuldkinga peamisteks kasvukohtadeks on puisniidud, salu- ja loometsad, harvem laanemetsad ning kadastikud. "Kõige rohkem leidub teda Muhu- ja Saaremaal, Virtsu ümbruses, Lõuna-Harjumaal ja Põhja-Raplamaal. Kõige vähem aga Võru-, Valga- ja Põlvamaal," tutvustab Ester Valdvee, Eesti Orhideekaitse Klubi president.
Kuigi on teada ka mõned üsna arvukad tuhande ning enama õieni ulatuvad leiukohad, tuleb ta meil kindlasti lugeda haruldaste, kaitset ja tähelepanu vajavate liikide hulka.
Kaunis kuldking kuulub kaitsealuste liikide II kategooriasse.
Paeltega õied
Õitseaeg kestab kuldkingal tavaliselt mai viimasest kolmandikust juuni teise pooleni. Ühe varre kohta on tavaliselt 1-2 kollast kingakujulist punakaspruunide „paeltega“ õit. Kolmeõielised taimed on suur haruldus.
Kuldkinga lehed meenutavad veidi maikellukese lehti, kuid on kaetud madalate karvakestega ja leherood on paremini nähtavad. Lehti on taimel 3-6 ja need kinnituvad varrele vaheldumisi. Taime kõrgus võib ulatuda 80 sentimeetrini, kuid tavaliselt jääb see alla poole meetri.
Kuldkinga saamine Aasta Orhideeks 2018 annab võimaluse seda taime lähemalt uurida, saada täpsemat pilti liigi levikust ja seisundist. Kümmekond aastat tagasi toimus kuldkinga leiukohtade inventuur, nüüd tuleb liigi seisund ja levik taas üle vaadata.
Ester Valdvee, Eesti Orhideekaitse Klubi president sattus organisatsiooni 1994. aastal, sest orhideesid iseseisvalt tundma õppida oli keeruline.
Eesti Orhideekaitse Klubi kuulutab välja aasta orhidee üheksandat korda.
Varasemalt on aasta orhidee austavat nimetust kandnud punane tolmpea (2010), tõmmu käpp (2011), kahelehine käokeel ja rohekas käokeel (2012), kõdu-koralljuur (2013), hall käpp (2014), kärbesõis (2015), tumepunane neiuvaip (2016) ja harilik muguljuur (2017).
