Vaata, millised on kahjurite "sõrmejäljed"
Tiina asetab uued toataimed vanadest taimedest eraldi. "Kahest nädalast piisab küll," leiab ta.
Aednik Astrid Lepik märgib, et talvisel perioodil ei ole kahjurputukad kõige aktiivsemad, kuid neid esineb ka praegu.
Kahjurputukad armastavad end peita, seetõttu tuleb juba poes uurida lehtede aluseid ja lehtede kinnituskohtasid. Seal võib leida nii lehetäisid, kasvuhoonekarilasi, villtäisid, punast kedriklesta jpt. Meelsamini maiustavad kahjurputukad ka noortel taimeosadel, õienuppudel ja õites, sest sealsed koed on mahlakamad ja pahalased pääsevad neile kergemini ligi.
Kahjurputukate tuvastamiseks võtke appi luup, paljud neist on piisavalt väikesed ja lehtedega sarnast tooni, nii et palja silmaga neid ei märka.
Jälgige hoolikalt lehtedel - õitel esinevaid plekke, täppe, kühmukesi ja moondeid. "Need on justkui kahjurputukate sõrmejäljed, mis nende olemasolu reedavad. Taime tuleks uurida igast küljest, nii on võimaliku kahjuri avastamine tõenäolisem. Päris süütuteks ei saa ka pidada poest koju toodud (eksootilisi) puu- ja köögivilju, ka nendega võib kaasa saada pahalasi, kes võimalusel toataimedele rändavad," räägib Astrid.
Lisaks taimede regulaarsele ülevaatamisele aitab kahjurputukate massilist rünnakut ennetada ka nende lehtede aeg-ajalt toasooja veega pesemine. Enne kui kangete taimekaitsevahenditega tõrjumist alustada, võib proovida ohutumaid võtted. Lehetäisid ja alpikannilesti saab tõrjuda neid regulaarselt näpuga laiali litsudes (muidugi nii, et taime ei vigasta). Lendavaid putukaid saab püüda liimpüünistega. Kilptäid saab lihtsamalt lehelt eemaldada, kui neid eelnevalt tupsutada toiduõlisse või piiritusse kastetud vatitikuga. Pritsimisvedelikuna võib kasutada taimseid leotisi segatuna rohelise seebiga või rohelise seebi-piirituselahust.
Kui aga kahjureid on massiliselt ja nende tõrjumine ei tundu enam võimalik või pole efektiivne, tuleb kahjurist tabanud taimest üldse loobuda ja ta minema visata, veel parem ära põletada.
Kahjurputukate „sõrmejäljed“
Lehetäid on küll suured ja paisavad silma, kuid nende kahjustuse tulemusena on noored lehed kummaliselt kähardunud, samuti võib leida kleepuvat eritist taimedelt ja aknalaualt.
Karilased on kui miniatuursed valged koid, kes taime puudutades tuhaebemetena lendu tõusevad ja siis kiiresti taimele laskuvad. Enamasti veedavad nad aega noorte lehtede alumisel küljel. Eelistavad õhukeselehelisi taimi. Lehe pealmisel küljel võib leida kollaseid täpikesi, kahjustuse tulemusena tõmbub leht krussi.
Villtäide esinemiset annab aimu iseloomulike vatitupsude esinemine taime varjatud kohtases nt lehekaenaldes, aga ka lehtedel ja mahlakatel vartel.
Ripslased on väikesed ja palja silmaga vaevumärgatavad, kahjustunud lehed on aga heledad, tuhmunud värviga, hõbedalaigulised ja mustade täpikestega.
Punane kedriklest rikub taime välimust sinna (eelkõige lehe alumisele poolele) peent võrku punudes. Tuvastamisel on abiks luup, millega võib näha tillukesi kaheksajalgseid pahalasi.
Kilpäi tunneb ära tema kaitsva ja kõva moodustise - kilbi järgi, mis on pruunikat värvi ja lehepinnast veidi kõrgemal.
Alpikannilesta olemasolust annab aimu lehtede keerdumine, pruunikad laigud lehtedel. Lehe alumisel poole võib näha pisikesi, helerohelisi kiiresti sibavaid putukaid.
