Pune kuulub huulhõieliste sugukonda pune perekonda ja on mitmeaastane rohttaim. Taim on kogu ulatuses aromaatselt lõhnav. Kasvab väikeste kenade puhmikutena, on hõredalt pehmekarvane. Looduslikult kasvab kuivadel niitudel. Aias aga on heaks liblikate meelitajaks.

Taime kõrgus 30–70 cm. Taim on ülaosas harunevate vartega ja tihedalt lehistunud. Lehed on rootsulised, piklikmunajad, kuni 1 cm pikkused. Väikesed õied on lillakad kuni purpursed ja asuvad võrse tippudes paiknevates õisikutes. Õitseb juulis–augustis. Armastab päikselist kasvukohta.

Ürti kogutakse vahetult pärast õite avanemist. Kuivatatakse varjulises, hea ventilatsiooniga paigas. Peenestatud kuivürt säilib kinnises klaaspurgis kasutuskõlblikuna kuni kolm aastat.

Sisaldab eeterlikke õlisid, parkaineid, rasvhappeid ja C-vitamiini.

Vanarahva uskumuse kohaselt on punes ka maagilist jõudu. Pune leotist joodeti loomadele, et kaitsta neid kurja sima eest.

Pune teed tasub tarvitada unetuse, peavalu ja kõrvade kohisemise korral. Aitab ka kinnise köha raviks ja kõhuhädade puhul.

Kuna omab antiseptilist toimet võib punemähist panna halbadele haavadele või määrida neid puneõliga.

Pune tõmmise lisamine vanniveele teeb ihu ilusaks.

Pune tee jaoks võetakse 2 sl puneürti ja kallatakse üle klaasitäie keeva veega. Lastakse kaane all tõmmata 15-20 minutit.

Külmetuse vastu ja rahustamise eesmärgil juua kuumalt. Kõhuhädade korral jahedana, enne sööki.

Oreganot ei soovita kasutada rasedatel. Küll on punetee abiks taastumisel sünnitusjärgselt.

Allikas: `Aed ja mets kui apteek`, Maalehe Raamat