Sibulakärbes muneb juuni esimesel poolel, võilillede massilise õitsemise ajal. Valged, kuni 1 mm pikkused munad paigutab ta kogumikena sibulalehtede vahele, sibulasoomustele või mullapinnale taimede kõrvale.

Munemiseks eelistab kärbes niiskemaid kohti. Nädala pärast kooruvad läikivvalged vaglad, tungivad sibulasoomuste vahele ja toituvad seal mahlakatest soomustest. Vaklade kahjustus kestab 2–3 nädalat. Seejärel nad nukkuvad mullas kollakaspruunis kookonis.

Kolme nädala möödudes ilmuvad teist põlvkonda rajavad kärbsed. Nende vaglad jätkavad laastamist augustis. Kahjur jääb talvituma nukuna 10–20 cm sügavusel mullas. Suur sibulakärbse kahjustus esineb niiskel suvel, sest kuival ja kuumal munemisjärgsel ajal enamik mune hukkub.

Ükski tõrjevahend pole võluväega, kui ei järgita muid agrotehnilisi nõudeid.

Sibulataimede korduv kastmine kas kõrvenõgeseleotise (1 kg nõgeseid 10 l vee kohta) või soolalahusega (10 g/10 l) vaklade koorumise ajal, s.o umbes nädal pärast kärbse munemist, on vaid üks võte paljude tõrjevõtete seas. Nõgeseid leotage 12–14 tundi ning kasutage leotist lahjendamata. Kui muld on kuiv, kastke enne veega, siis soolalahusega.

Vältige kastmisel lahuse sattumist pealsetele. Tõrjele aitab kaasa ka üksikute kahjustatud sibulate väljakaevamine ja hävitamine koos vakladega.

Kui suur on soolalahuse kulunorm 1 m²le? Kindlat vastust sellele küsimusele pole, sest kastmislahuse hulk sõltub sibulataimede istutusviisist ja tihedusest (vagu, peenar). Kuna munad asetatakse taime vahetusse lähedusse, on kasta vaja ainult taimede lähiümbrust.

Tähtis on ka taimejäätmete koristamine ja hävitamine ning mulla ümberkaevamine talvituma jäävate nukkude hävitamiseks.

Kirjanduse andmetel hävivad talvitunud sibulakärbse nukud ka kevadise üleujutuse tõttu, nt Peipsi-äärsetes sibulakasvatuspiirkondades.