Eesti soost Rootsi arhitekti külalislahke kodu Tori mõisahäärberis

Üks Türi valla vanemaid mõisaid – Tori – sai peremeheks väliseestlasest arhitekti Peeter Särje. Paraja eramu mõõtu härrastemajast tegi ta külalislahke kodu.

1960. aastatel tegid Göteborgi Chalmersi ülikoolis ilma kaks venda Särge – vanem Heikki ja noorem Peeter. Kenad pikad poisid uhkeldasid tudengineidude ees vahel ratsasaabastes. Olid nad ju Chalmersi ratsutamisrühma esinumbrid. Ratsutamine oli vendadel veres. Nende vanemad tutvusid Teise maailmasõja eel Tondil ratsutamas käies. Nad kuulusid Kaitseliitu ja seega tuli 1944. aastal kodumaa maha jätta.

Pere tavasid jälgides pidanuks Peetrist saama insener. Juba vanaisa oli tsaariajal Tallinnas Beckeri tehases insener. Onu tegi doktoritöö spektraalanalüüsist. Isa oli Tartus juurat tudeerinud ning töötas Tallinna majaomanike pangas. Lenderi gümnaasiumi lõpetanud ema tahtis, et pojad inseneriks õpiks. Heikki seda ei kuulanud, ta astus kohe arhitektuuriosakonda.

Peeter Särg aga hakkaski elektriinseneriks õppima. "Nägin, kui tore oli arhitektidel – pool kursust tüdrukud. Meil polnud mitte ühtegi. Vaatasin, et pean ikka ka arhitektiks minema," räägib Peeter Särg mõnusa eneseirooniaga.

Selleks ajaks oli perel raske pagulasaja algus üle elatud. Nii isa kui ema olid saanud tööd raamatupidajana, isa rügas koguni kahe koha peal. Rootsi keel oli kõigil selge, laenu abil osteti ridaelamuboks.

Arhitektidel oli pool aastat välispraktikat. Kuna paljud vanemate tuttavad olid jõudnud USAsse, tekkis võimalus seal praktiseerida. Peeter oli luuletaja Hendrik Visnapuu poja Haerk Visnapuu arhitektuuribüroos Clevelandis. "Seal oli väga rahvusvaheline seltskond, lisaks eestlastele itaallasi ja jaapanlasi. Projekteerisime pilvelõhkujaid ja kirikuid, aga ka vannitube," meenutab ta ja ütleb, et see oli hea start.

1998.–2001. aastani renoveeris Särg projektijuhina Rootsis üht mõisat. Kui ajalooline hoone järjest kaunimaks muutus, torkas arhitektile pähe mõte, mis enam rahu ei andnud: kui leiaks ka endale ühe väikese mõisa…

Esimest korda kodumaale

1990ndate algul peeti pea igas Rootsi linnas koosolekuid Baltikumi toetuseks. Peeter ei jäänud neist loomulikult kõrvale. Kodune keel oli tal eesti keel, vanemad hoidsid eestimeelsust. Õde Katrin tegi Rootsi raadios eestikeelset saadet. "Korraldasin endale üheks ürituseks Eesti lipu," meenutab Peeter Särg. "Tükk aega mõtlesin, mis ma seal räägin. Mul oli üks Mart Laari raamat, kus olid Siberi jutud ja luuletused. Tõlkisin mõned luuletused kuidagi rootsi keelde ja lugesin neid."

1991. aastal kutsuti Peeter Särg Rootsi suurima järve Vänerni ääres asuva Åmåli linna arhitektiks. Toona otsiti endale sõpruslinnu Baltikumis, et kuidagi siinsele arengule kaasa aidata. "Ma ei teadnud midagi Eesti linnadest, olen ju Rootsis sündinud," räägib mees. Åmålil olid Norra linna Drobakiga sõprussidemed. Drobak aga oli Türi sõpruslinn. Sedasi algaski kolmepoolne koostöö. Kontakti loomine Türiga jäi Peeter Särje ülesandeks.

"Esimest korda tulin siia 1993. aasta veebruaris," räägib Särg. "Eesti oli siis hall, külm, värvi oli puudu nii inimestes kui ehitistes." Samas olid algusaastad kõige huvitavamad. "Siin oli elu nagu Rootsis 50 aastat tagasi – majades olid kuivkäimlad, duširuume polnud… Planeeringute osas oli ikka kõvasti arenguruumi."

Koostöö Türi linnaga võttis hoogu. Ka Rotary sõprusklubidega võeti ette mitu sotsiaalprojekti. Välisraha ja kogemuste abiga parandati Türi toimetulekukooli õppevõimalusi, pandi tööle vaimsete puuetega täiskasvanute päevakeskus, aidati Türi polikliinikut jne.

Peetri kasutada oli sõitude ajal üks kindel ühikatuba Türi kolledži ühiselamus, seda kutsutigi Särje sviidiks. Alati ei olnud see aga vaba. Nii küpseski soov omandada Eestis päris oma kodu.
2001. aasta algul helises Peetri väikses Åmåli kodus telefon. Helistas sõber Kaarel Aluoja: "Kuule, meil on siin Türi lähedal Toril üks väike mõis müüa…"

Koolidirektori tütre klaver

Särg ostiski Tori mõisa kohe ära. Härrastemajas töötas 1919–1976 algkool. Pärast kooli sulgemist kuulus maja Türi vallale ning oli jaotatud neljaks korteriks. Ühes neist elas eakas pianist Agnes Kaljula – 80. eluaastal alles kergelt hallinevate mustade taltsutamatute lokkidega daam. Tema isa Rudolf Kaljula oli algkooli kauaaegne direktor ning ema õpetaja.

Mõisat soetades arvas Peeter Särg õigemaks elanikud sisse jätta. Ta oli Åmålis ametis ega saanudki majaga midagi põhjalikku ette võtta. Mõne aastaga kolisid elanikud ära, kuid Agnesega suhtles Särg daami surmani.

Vallast sai uus omanik härrastemaja plaani aastast 1999. Kogenud arhitekti silm tabas sealt ära hoone omaaegse põhiplaani ning hiljem ehitatud vaheseinad. Maja uurides said Särje oletused kinnitust. Loogilistes kohtades asuvad seinad olid vanad ja 60 cm paksused. Hilisemad seinad olid õhukesed.

"Käisin Tartu arhiivis. Mõisa kohta leidsin ainult tulekindlustusdokumendi XIX sajandist. Toril oli siis seitse hoonet, neid kirjeldati tuleohutuse seisukohalt. Kõik puidust kõrvalhooned on hävinud, säilinud on vundamente. Mõisat kirjeldavate allikate otsimine on suur töö, see sobiks mõnele ajalootudengile," leiab Särg.

Vedas Rootsist katusekive

2003. aastal oli Peeter Särg vaba mees – tööleping Åmåli linnavalitsusega sai läbi. Nüüd oli aega häärberile pühenduda. Toril sadas katus läbi, mõni uks käis kinni nööriga, tuul puhus akende vahelt sisse, ahjud ei tõmmanud.

Kõigepealt tuli korda teha kivikatus. Veerand vanadest katusekividest ei kõlvanud kuhugi, ülejäänuid sai kasutada. "Ma ei tahtnud vanade kivide vahele uusi panna, siis oleks katus läinud liiga kirjuks. Hakkasin Rootsist otsima kasutatud katusekive," meenutab Särg. "Åmålis lammutati vana maja, millel olid täpselt samasugused katusekivid. Küsisin need endale."

Mõisaomanik vedas kivid mikrobussiga Torile ning hakkas katust lappima. "Siin on kõik kivid ükshaaval ära tõstetud ja uuesti paika pandud," ütleb ta.

Korda tehti ka ahjud, vahetati uksed ja aknad, maja paekivist laotud välisseinad krohviti ja värviti valgeks.

"Ruumide paigutust polnud hoones raske taastada – maja plaan on loogiline, õigetes proportsioonides ja täiesti sümmeetriline," kirjeldab arhitektist peremees. Enamik ruume paikneb siin kahe paralleelse anfilaadina. Algul elas Peeter väikeses saalitaguses toas, mis jäi eelmisest elanikust maha üsna viisakas seisus. Saal sai kasutamiskõlblikuks 2004. aasta lõpuks. Pühadeks sõitsid Rootsist kohale Peetri täiskasvanud tütred, et koos isaga jõule pidada.

Nüüdseks on ruumides uued parkett- või laudpõrandad, valed seinad on maha võetud, õiged värviti struktuurvärvidega heledaks. Lagedele lisati kaunistuseks karniise ja lühtrirosette. "See peaks olema sinine saal," ütleb omanik maja näidates, viidates saalis mööbliriide värvitoonile. Peremehele meeldivad looga asjad. Saali kahhelahjust oli järgi vaid ase. Sellele kohale ehitas Peeter uue, mõisasaali sobiva kaminahju, mis paksude müüridega ruumi hubast soojust annab. Kaminaesised nahkpõhjadega toolid pärinevad Åmåli linna volikogu saalist. Peeter ostis need oksjonilt, kui linnavalitsus mööbli välja vahetas. Siin on ka Agnes Kaljula väärikas klaver.

Kaks vaimuliku sisuga maali saali seintel – „Kolgata“ ja „Püha õhtusöömaaeg“ – kuuluvad Türi kiriku kogudusele. Arvatakse, et balisaksa kunstnik August Georg Wilhelm Pezold (1794–1859) peatus neid maalides 1856. aastal Tori mõisas ning et „Pühas õhtusöömaajas“ oli talle kahe veidi naiselikult mõjuva jüngri modelliks siit pärit abikaasa Karoline .

Altarimaalid varastati Türi kirikust 1990. aastal. 1998 jaanuaris viskas keegi rulli keeratud maalid aga kirikaeda. Vahepeal oli altarile tagasi antud varasem ilme – restaureeriti 1693. aastast pärit Christian Acermanni baroksete nikerdustega altarisein ja puidule tehtud maalingud.

Tänu kunstniku seosele mõisaga pakkuski kogudus võimalust Pezoldi maale Toril eksponeerida.

Poolavalik kodu

Korda on saanud veel salong, kaks magamistuba, väike saal, saun, vannituba, kaks tualettruumi ja loomulikult köök. Oma perele ruumi jätkub. Veel renoveerimata majaossa tulevad külalistoad.
Poolavalik kodu – nii nimetab Peeter Särg oma mõisat. Kuna ta tegeleb Türil mitme rahvusvahelise projektiga – need puudutavad Åmåli, väikelinnade ühendust jt –, on tema juures peetud nii talguid kui seminare.

"Rotarytega on super side – nad on siin abiks käinud parki korrastamas, oleme grillinud ja nõu pidanud," räägib Peeter. "Ma pole kunagi mõelnud, et peaksin terve mõisa ainult omale hoidma, vaid et siin käiksid inimesed."

Seda, et Peeter on väga külalislahke ja seltskondlik, kinnitab ka tema abikaasa Tiina. "Kui ma 2005. aasta talvel esimest korda siia tulin, oli mõisas kuus kraadi sooja, pliit oli koridoris, riiulis mõni tass ja pakisupid, keset tuba vaid laud ja toolid," meenutab Tiina. "Pulmi ei julgenud veel siin pidada."
Juristina töötav Tiina on nüüd Tori mõisas igas asjas abiks. Plaanib koos Peetriga, koristab, roogib lumimarjapõõsaid, niidab naate, teeb lillepeenraid ja kui vaja, toitlustab külalisi.

"Peeter kutsus külalisi ka siis, kui midagi polnud korras. Mina häbenesin," tunnistab Tiina.
Peetri Rootsis elavad vend, õde ja tütred on järjest sagedamini Eestis, tütred käisid siin isegi keelekursusel. Vanemad aga Eestisse tagasi ei jõudnudki. Isa suri 1991 ja ema 2007.

Park ja kured

29. juulil 2008 istusid Heikki, Katrin, Peeter ja Tiina Tori mõisa verandal ning mõtlesid, mida teha metsistunud pargiga. Pargi põhiplaani pole Peeter Särg kuskil näinud, allikad mainivad vabakujulist parki, mille väärtuseks on tammed. Tammesid on siin tõesti palju ja nende hoidmist peab pererahvas väga tähtsaks. 1930. aastatel istutatud kuusehekk eraldas siis kooli põldudest.

Aastakümneid pügamata hekk oli taevasse kasvanud ning varjas valgust.

"Meil oli täielik ajurünnak: mida pargis teha. Tahtsin tekitada mingi sümmeetria, leida koha teedele, iluaiale, lillepeenardele, tiigile," meenutab Peeter. "Vend Heikki käis hommikul kella viie ajal pargi läbi, peatus mitmes kohas, vaatas, kuhu päike paistis, ja nii peaaegu iga tunni tagant – et otsustada, kuhu ja kuidas oleks kõige õigem teha teed, tiik, lillepeenrad."

Park hakkas läbi paistma 2007. aastal, Tiina unistuste rododendronipeenar aga alles ootab oma aega. "Koht on välja vaadatud, tassin sinna juba kohvipaksu, et muld happelisemaks läheks," ütleb ta.

Park meeldib ka kurgedele. Rootsis on need linnud liiga hea kuivenduse tõttu oma toidulaua kaotanud ning selle maa maha jätnud.

"Need on vahvad päevad, kui kured kevadel tulevad, pesa ehitavad, kui neil pojad kooruvad," räägib Peeter. Mõisahärraks ta end ei pea. Ta ütleb, et siin on tore olla, pargis jalutada ja unistada.

"Unistada ju võib, et ükskord on siin ka hobused…"