FOTOD: Teleskoobi ja mantelkorstnaga maakodu Saaremaal

 (4)
FOTOD: Teleskoobi ja mantelkorstnaga maakodu Saaremaal
Raivo Hein renoveeritud kirstudega.Foto: Sven Arbet

Sajandeid vana taluarhitektuur ja nüüdisaegne kosmoseuurimise tehnika mahuvad üheskoos sõbralikult astronoom ja ettevõtja Raivo Heina Saaremaa maakodusse.

Kaigu talu Saaremaa loodenurgas on üks põline talukoht, mille ajalugu ulatub vähemalt paari sajandi taha. Korralik pikk rehielamu sügava katuse all ning õueala piiramas taluperele tarvilikke hooneid: ait, saun, õueköök ja kelder. Aeg näib olevat siin peatunud ning rahu- ja turvatunne tabab igaüht, kes põlistalu väravatest sisse astub.

Kui aga pilk kaugemale libistada, paistavad heinamaalt kaks kuplitega kaetud observatooriumi, tuulegeneraator ja päikesepaneelide alus ning meenub taas, mis sajandis me päriselt elame.

Tundub, et talu tänapäevaseks ülesandeks ongi säilitada vana ja kodustada uut, mida moodne tehnoloogia pakub.

Uue aja märk on ka see, et talu põld enam pererahvale peatoidust ei anna ja loomigi ei peeta siin enam ammu. Raivo Heina pere on üks paljudest tuhandetest Eestimaal, kellel nii linna- kui maakodu. Maakodu justkui hingele ja linnakodu puhtalt praktilisest vajadusest. Linnakodus istub Raivo tõenäoliselt enamiku tööajast arvuti taga, et suunata oma investeerimis- ja

internetiäride tegevust, maakodus on tal aga rehalasse sisse seatud kena töötuba, kus saab näiteks puutööd teha. Aga eks suures majapidamises ole peremehekätt vaja nii toas kui õues.

Seotud lood:

“Hetkel on see nii, kuid mõte siia päriseks jääda ei tundu üldse võimatu. Ent asjadel tuleb lasta omasoodu areneda,” arvab Raivo Hein.

Raivo meenutab, et sobivat maakodu otsisid nad abikaasaga päris kaua. Umbes seitse aastat tagasi siia õuele astudes tundsid nad aga kohe, et on selle päris enda oma üles leidnud.

Vana ja uus koos

Nüüdseks on talu säästvalt ja maitsekalt renoveeritud ning talumajja nüüdisaegsed mugavused loodud, kuid rehielamu loomus on ikka alles jäänud.

Nagu vanastigi, koondub pere elu peamiselt suurde avatud kööki-elutuppa. Väärikat ajalugu meenutavad elutoa seinte suitsunud seinapalgid, mis on hoolega puhastatud ja ajahamba tehtud märkidega koos eksponeeritud. Rehielamule tehti laastkatus ning kõrge katusealune on välja ehitatud magamistubadeks.

Foto: Sven Arbet

Elamu paremas tiivas, mis traditsiooniliselt talu loomade ulualune, on Raivo töötuba. Siin saab peremees pühenduda ühele oma huvialadest ehk püüab vanadele esemetele uusi väljavaateid luua. Selle tõestuseks on kaks kena kirstu, mis ta üsna räbalas olukorras eest leidis, kuid tasapisi korda tegi.

Ta jutustab, et kirstude renoveerimine algas nende puhastamisest ja kahjustada saanud osade väljavahetamisest. Katkised lauad said asendatud, ussitanud kohad hingede ja luku juurest eemaldatud ning uued tapid vahele pandud. Rohkem aega läks kirstuga, mille metallosasid oli rooste kõvasti kahjustanud. Roostes metallosad olid eraldi sepa käes tegemises. Need puhastati roostest, tinutati üle ja hävinud osad asendati.

Hobiks vanad kirstud

Värvimisse läinud kirstu tuli enne kõvasti pahteldada ja lihvida, seejärel kandis ta värvi alla mitmekordse krundikihi ning kaks korda värvi. Kirstu sisemuse kattis tapeediga, mille liimis kliistri ja PVA seguga.

Teise kirstuga oli tööd napimalt, sest värvi oli vähem maha võtta. Pärast korralikku pesu parandas ta katkised lauad ja tapid, puhastas roostes metallosad, lihvis ja kattis kirstu antiikvahaga. Kirstu sisemuses oli säilinud veel veidi originaaltapeeti. Ka selle kattis ta tapeedikliistri ja PVA-liimi seguga, et tapeet edasi ei laguneks. Sellisel moel jääbki kirstu sisemus huvitavam ja säilinud on ka algupära.

Huvitaval kombel oli kirstu vana lukk veel üsna koostööaldis, see tuli vaid puhastada ja korda teha ning uus võti treida. “Tagavaravõtme peitsin metallplaadi taha tagumisele küljele, millele omakorda graveerisin kirstule antud nime DeLorean, mis viitab ajamasinale – aga seda see kirst ju ka on –, ning ehitamise ja restaureerimise aastaarvud,” kirjutab Raivo oma blogis.

Loe veel

Aja puudutust on ehedalt tunda ka hoolega taastatud talu aidas, mille ukse kohalt leiame sisselõigatud aastaarvu 1883. Väljastpoolt on palgid kaetud muldvärviga, seest aga puhastatud ning õliga viimistletud. Madalast uksest sisse pugenud, tekitab aida avatud katuslagi ootamatult suure ruumi tunde. “Nagu vanasti, nii kasutame meiegi aita suvise magamistoana, põhiliselt küllasõitnud sõprade majutamiseks,” selgitab Raivo.

Ka kunagisest suveköögist saunaks ümber ehitatud hoonel on vanust üle saja aasta. Sealt leiame uhke paekivist mantelkorstna, mis ilmselt ehitati lähedalasuva Pidula mõisa samasuguse korstna eeskujul. Siinne Selgase küla on ammust ajas kuulus oma paekivi ja kivitööd oskavate meistrite poolest. Uhket paekivitööd leiab siin talus veelgi: paeplaatidest on laotud umbes seitsme meetri sügavune kaev, uuema aja meistrid on aga paekivi kasutanud õueköögi ehitamiseks. Selle kahel küljel oleva paekivimüüri sisse on osavalt paigutatud suitsuahi, pliit ja grillkamin.

Vanade hoonete ja põlispuude tekitatud rahulikku rütmi elustavad talu õuel olevad veesilmad. Ümara kujuga tiik on piisavalt sügav, et seal kuumadel suvepäevadel supelda. Muidu tunnevad tiigis end mõnusalt mitusada kokre, kelle tööks on ühtlasi ka tiigi vohama kippuva taimestiku kontrolli all hoidmine.

Talu õuel olevast kiviktaimlast voolab läbi väike nire, mida hoiab ringluses kaevu pandud pump. Lisaks rahustavale vulinale tõmbab veenire ligi ka linde, kes siin joomas ja pesemas käivad.

Vana moega uus kelder

Ühe tubli talu juurde kuulub enamasti ka maakelder, ja seda on Kaigul raske mitte märgata. Ehkki muruga kaetud, torkab silma selle sissekäiku raamiv tore maakivimüür ning kena peenar õitsva murtudsüdame ja teiste talulilledega. “Algselt talus keldrit ei olnud, kuid vajadus selle järele läks aasta-aastalt suuremaks. Õunapuud kannavad päris korralikult, kartuleid kasvatame ise ning kõik see suvel kasvanu on ju vaja talveks kuhugi ladustada. Samuti võiks suvel suure kuumaga olla koht, kuhu jahedust otsima minna ning jooke jahedas hoida,” jutustab Raivo. Ta lisab, et tema maakoha eripärasid arvestades otsustas ta sellel korral tellida kohale asjatundjad firmast Maakindlus, mille lahendused tundusid sümpaatsed.

Foto: Sven Arbet

Pärnumaal tegutsev ettevõte tegeleb betoon-elementide tootmisega ja sellistest kaarekujulistest betoondetailidest kelder valmis ehitati. Betoonist kaartele käib alla vundament, kaared ise aga ühendatakse spetsiaalse tapisüsteemi abil. Keldri võib ehitada kui tahes pika, see sõltub paigaldatavate kaarte arvust.

Isolatsioonikihiks saab kasutada niiskuskindlat ning hea soojapidavusega vahtpolüstüreeni. Et keldris püsiks nii suure kuumaga kui krõbeda külmaga enam-vähem ühtlane temperatuur ja hea niiskustasakaal, paigaldati keldrisse korralik ventilatsioon.

Ühtlasema temperatuuri hoidmiseks on keldrile vaja ehitada ka eesruum, et uksest liikudes sise- ja välisõhk kiiresti ei seguneks. Ruumid on seestpoolt kaetud lubikrohviga, sest lubi on niiskustasakaalu hoidmiseks parim materjal.

Lisaks üldisele ehitusele ladusid Maakindluse töömehed sissepääsu juurde ka maakivist müüri ning tegid haljastuse. Samuti paigaldasid nad tugevad ja ajastutruud uksed koos

ehtsate sepistatud panustega. Nüüd vajab kelder veel riiuleid-hoiupaiku, ja suvisele moosivarule on koht olemas.

Taeva puudutus

Observatooriumid ja tuulegeneraator paistavad talu peremehe Raivo Heina teise korruse rõdult kenasti kätte ning on ilmselt päeva alustades esimene ja magama heites viimane vaade. Akna all kasvab ka võimas saarepuu, mille külge kinnitatud astmelauad kaovad lehestiku vahele ja püriksid justkui taevasse. Raivo Hein tunnistab, et taevas on teda poisipõlvest peale tõmmanud ning kosmose vaatlemist ja pildistamist ei saa enam pelgalt harrastuseks nimetada.

Foto: Sven Arbet

Eesti astronoomide ja astronoomiahuviliste seas on Raivo Hein tuntud nimi ning tema tehtud galaktikafotodest on kokku pandud kaunis raamat “Taeva puudutus”. Raivo tunnistab oma blogis, et taevas on teda tõepoolest puudutanud. Tema sõnul on galaktikate pildistamine üsna sarnane maapealse loodusfotograafiaga. Mõni pildistab linde, mõni loomi, kuid Raivot huvitavad galaktikad ja nende ümber toimuvad protsessid: “Ma teen pilte pigem ilu pärast. Kuid kosmost jälgides tunnetad oma väiksust ja imestad, kui hämmastav on see, mis seal üleval toimub.”

Lummav tähistaevas

Meie valgete suveööde aegu pole observatooriumis suurt midagi teha ja hinnalised teleskoobid on hoolega sisse pakitud, et need asjatult ei tolmuks. Raivo selgitab, et parim aeg taeva vaatlemiseks algab augustis ning kestab novembrini. Siis on meil valdavad kõrgrõhkkonnad, ilm soe ja pilvigi on kõige vähem.

Kui mainida, et observatooriumi kupli all on 17tolline teleskoop, ei oska tavainimene sellest midagi arvata, kuid asjatundjad ütlevad, et see on praegu Eesti üks parimaid, millesarnasega töötavad ka Tõravere täheteadlased.

Asjasse mittepühendanuil on ehk huvitav teada sedagi, et tänapäeva hobiastronoom enam ööde kaupa teleskoobi taga istuma ei peagi. Pildistamine käib teleskoobi külge ühendatud kaameraga, mida juhib arvuti. Praegu on arvutid ja programmid juba nii head ning täiuslikud, et kui programm mis tahes paigast käivitada, teevad nad ise observatooriumi kupli lahti, pööravad teleskoobi õigesse suunda, leiavad õiged objektid, pildistavad kõik vajaliku üles, laevad arvutisse, ja hommikuks, kui astronoom üles ärkab, on pildid juba valmis. Kui aga pilved juhtuvad pildistamise ajal taevasse tulema, lülitab arvuti teleskoobi välja ja selginemise puhul tuleb kõik otsast peale uuesti seadistada. See on üks põhjus, miks Raivo ise ka siiski üsna tihti observatooriumis teleskoobi kõrval istub, et vajadusel kõik uuesti käivitada.

Ilmselt olulisem sellest on aga tähtede lummus, mis astronoomi voodi asemel observatooriumisse veab. Raivo arvates on amatöörastronoomide elu sarnaselt inimese eluga jagatud etappidesse. “Algul tunned tähistaeva vastu huvi, õpid selgeks tähtkujud, siis ostad teleskoobi, seejärel suurema ja siis hakkad vaikselt pildistama. Tahaks järjest paremat ja see lõpeb teaduse tegemisega. Ning sellel teel ma olengi. Mina olen selles pildistamise faasis, ja nüüd on kaks võimalust, et kas hakkan jälle silmaga vaatama või siis hoopiski teadust tegema, sest see asi mind tõsiselt huvitab,” on Raivo oma tulevikuplaanidest kirjutanud.

Maakodus Saaremaal tajus Raivo ka eriti selgelt, kuivõrd erinev on taevalaotus linna ja maa kohal. Öises linnataevas näeb vaid suuremaid tähti ja kuud, ning kui võrdlus arvudesse panna, on valgusreostus Tallinnas sada korda suurem kui näiteks Saaremaal. See on astronoomile juba päris tõsine põhjus maainimeseks hakata.