Ainus, mida lülikaktused tõeliselt pelgavad, on liigne mullaniiskus. Kui sellele lisandub veel jahedus, on üsna kindel, et vabanete oma taimest üsna pea – juured lähevad mädanema.

Et taim end mõnusalt tunneks, leidke talle valge, otsese päikese eest varjatud kasvukoht, parimad on lääne- ja idapoolsed aknalauad. Sobivad ka põhja- ja lõunapoolsed, kuid esimestel võib õitsemine tagasihoidlikumaks jääda ning lõunapoolsel aknalaual tuleks hoolt kanda selle eest, et taim ei jääks kevadel ja suvel lõõmava keskpäevapäikese kätte. Tõstke ta selleks ajaks aknalaualt pitskardina ette, toa poolele.

Nii suvel kui talvel on tavaline toatemperatuur lülikaktusele igati sobiv. Kui tahate oma taime vastu eriti kena olla, võite ta suveks õue, tuulte ja otsese päikese eest varjatud paika tõsta. Taim tuleb tuppa tuua siis, kui on karta öökülmaohtu.

Istutusmullaks sobib kergem, hea veeläbilaskvusega mullasegu. Näiteks sobib lülikaktustele, nagu paljudele epifüütidele, isegi mullasem orhideede istutussegu. Teise võimalusena võite tavalisele mullale lisada veidi orhideemulda või puukoore- ja söetükikesi. Väiksemaid taimi tuleks ümber istutada igal aastal, suuremaid paari aasta järel.

Sageli räägitakse, et lülikaktusi ei tohi mingil juhul keerata, sest siis viskab ta kõik oma õienupud maha. See jutt on osaliselt õige, kuid sellesse ei maksaks suhtuda kui absoluutsesse keeldu.

Ajal kui lülikaktustel pole õienuppe, võib neid keerata ilma igasuguse hirmuta. Ohtlikuks muutub asi siis, kui võrsete tippudesse ilmuvad esimesed õienupud, ja sel ajal tasuks taimede valguse suhtes keeramist tõesti vältida. Oht on möödunud selleks ajaks, kui esimesed õied avanema hakkavad. Siis võib taimi juba julgelt ühest kohast teise tõsta.