Vao - mõis, mille pargis kasvab armastuse puu


Kodu Vao mõisas
Hubane salong.Foto: Sven Arbet

Väikese ja tagasihoidliku Vao häärberi siseruumides on säilinud üllatavalt palju vana. Mõis on käinud käest kätte, pidevalt on seal elanud vähesed, kuid siis sattusid Vaole õnnelikud noorpaarid. Mõisapargis kasvab mitmeharuline lehis – armastuse puu.

2007. aasta jaanipäeva varahommikul astusid Aldo Tamm ja tema kunstnikust-restauraatorist elukaaslane Heli Tuksam sisse Vao mõisa tagasihoidlikust peauksest. Nad olid jaaniööd nautides ringi sõitnud ning otsustasid vastu hommikut oma kolme kuu eest omandatud koju puhkama minna. See oli nende esimene öö väärika ajalooga majas.

Uue kodu lugu algas ühest jõulueelsest telefonikõnest.

Tookordne Järvamaa hinnatud muinsuskaitseinspektor Aino Pung helistas Aldo Tammele ja rääkis muuseas ühest murest: Vao mõisa ostnud soomlased panevad kinnistu jälle müüki, kuna hakkasid pelgama meie rangeid muinsuskaitsenõudeid.

“Otsus mõis ise ära osta sündis pooleteise tunniga,” meenutab Aldo Tamm praegu.

Temagi elus oli käes murranguhetk. Esimene abielu oli läbi saanud, talle varem kuulunud Esna mõis müüdud ja aktiivne talupidamine lõpetatud. Koos Heliga hoolikalt taastatud Esna mõisa kõrvalhoonest eramu ning allesjäänud maad jäid äramüüdud mõisakompleksi südamesse.

Aastate ja tööga südame külge kasvanud paigast oli vaja lahti lasta. Nii Aldo kui Heli tundsid, et vaja on uut algust uues kohas.

Seotud lood:

2004. aastani oli Vao mõisamajas tegutsenud kool, mis õpilaste vähesuse tõttu suleti. Ära kolis ka külaraamatukogu. Kolm aastast tühjana seisnud maja oli aga heas korras ja külarahval armastusega hoitud. Uksed-aknad olid ees, kuid läbisadava eterniitkatuse tõttu oli siiski aja küsimus, kui kaua puithoone vastu peab. Saali ja söögitoa lagedes oli seen sees, saalis osa lage sisse vajunud. Ajaloohõngu varjasid saepuru- ja kipsplaadid, papp ja linoleum, seinu kattev õlivärv, vineertahvlid ning nõukogudeaegne laudis.

Läbisadav katus tuli paigata ja ahjud tõmbama saada, kahjustatud laed avada, osa laetalasid ning sarikaotsi proteesida. Kevadkuudel jõutigi see ära teha. Saali ja söögitoa korrastatud lagi tollaseid kahjustusi nüüd enam välja ei näita. Kasutatavaks kohendati ka magamistuba ja kööginurk.

Nii jäi Esna koos sealsete mälestustega minevikku.

Maja süda on mantelkorsten

Mantelkorsten tervitab majja sisenejaid täies väärikuses, orvades põlemas küünlad sümboliseerimaks pererahva kodusolemist. Otsus maja kõige väärtuslikum osa oma eheduses avada ning koridoriga ühtseks fuajeeks liita sündis kohe, kui Aldo ja Heli olid hoonega lähemalt tutvunud.

Aastaid tagasi oli mantelkorsten ajutiste vaheseintega jagatud sahvriks ja panipaigaks, avatud korsten niiskuse tõttu nõge ning pigi täis. See puhastati ja parandati lubikrohviga, saavutades nii algsele lähedase tulemuse.

Maja taastades järgisid omanikud muinsuskaitse eritingimusi, mille lasksid koostada juba eelmised omanikud. Dokumentatsiooni koostas OÜ Mõisaprojekt, autorid olid arhitekt Nele Rohtla ja Eesti tuntuim mõisa-ajaloolane Ants Hein.

Taastamistööde kohta on järelevalvespetsialist kirjutanud: “Omanik on väga rangelt jälginud ajalooliste detailide ja viimistluspindade säilitamist, kuigi tööde osas on kohati liiga kaugele jõutud…” Lause lõpp käib just mantelkorstna kohta.

Lisaks mantelkorstnale on majas säilinud vanad ahjud, trepid, enamik aknaid, kus isegi vanu klaase ees, uksed, piirdelauad, hulgaliselt kaunistustega tahmaluuke, ahjuuksi, käepidemeid, kremoone ja linke ning toanurkadesse ehitatud WC-kapid.

Ka omaaegset ruumijaotust pole muudetud. Maja pikisuunal on säilinud kaks anfilaadi: kui kõikide ruumide uksed korraga avada, paistab maja ühest otsast teine kätte ja läbi otsaakna õuegi. Esindusruumidel on alles kahepoolsed uksed.

Muinsuskaitsealust maja ei saa ükskõik kuidas korda teha. Ranged nõuded piiravad pererahva tegutsemisvabadust.

Loe veel

“Vahel põhjendatult, vahel minu arvates mitte,” sõnab peremees. “Muinsuskaitse peaks olema partner, andma soovitusi, kuidas muinsusväärtusega keskkonnas elada, fikseerima säilitamist vajava. Kohati üleforsseeritud ja mõttetult kalliks muudetud nõuete kadalippu on praegu väga raske läbida. Eestimaal hävib palju arhitektuurimälestisi seetõttu, et kaitsetingimused on nii ranged. Inimesed ei suuda neid täita. Kuigi majanduse tippajal sai huvilistele taastamisväärseid objekte näidata ja neid ärgitada. Sellest tööst ei loobutud ainult kulutuste kartuses. Kardeti ka seda, et avaliku huvi varjus võib määravaks saada ametniku suva. Kes siis ikka tahab oma kodus võõras ja talle sobimatu maitse järgi vastuvaidlematult toimetada, oma väärikust maha lasta tallata,” paneb Aldo Tamm kahtluse alla praeguse kaitsekorralduse põhimõtted.

Noorpaaride rajatud kodu

Kummalisel kombel pole Vao mõisast säilinud ühtki kurja kummituselugu ega traagilist legendi. Võib-olla on põhjus selles, et need kolm aadliperet, kes väikeses mõisas aja jooksul üldse pidevalt elanud, veetsid Vaol oma kauneima noorus- ja armastusaja.

17. detsember 1651 tähendas Detloff Hauenschildtile tema ja ta esiisade suure unistuse täitumist. Sel päeval löödi ta rüütliks.

Tema isa oli olnud keskastme ohvitser Gustav II Adolfi väes. Kuna sõjad olid legendaarse kuninga rahakoti tühjaks pigistanud, andis ta sõjameestele palga asemel maavaldusi. Nii sai vana Detloff Hauenschildt endale 1618. aastal 12-adramaalise Vao küla. Vaole asusid elama ka tema naine, lihtne kodanikutütar Sophia Ruth Hansdotter, ja paariaastane poisipõngerjas, kellele oli pandud isa järgi nimeks Detloff.

Aasta hiljem läks vana Detloff Kuusikul sealse mõisahärra Otto von Wrangelliga riidu ja sai tüli käigus surma. Tragi lesknaine kasvatas poja armastusega üles. Noor ja andekas Detloff valis sõjaväelase karjääri. Temast sai Rootsi armee kindralmajor. Vapruse eest anti talle aadlitiitel.

Tiitli ja kopsaka varandusega õnnistatult asus Detloff von Hauenschildt Vao mõisa üles ehitama. 1663. aasta mõisadokumentides on Hauenschildt kirjas Vao omanikuna, ta pärandas 1703. aastal surres pojale heale järjele viidud mõisa. Kahjuks mitte kauaks.

Hauenschildtide suguvõsa kaob ajalooareenilt koos Põhjasõja-aegse katkuepideemiaga. Üksteise järel võttis katk Robert Wilhelm von Hauenschildti, tema 17-aastase tütre ning 16-aastase poja.
Roberti õe kaudu läks Vao mõis Baranoffide valdusse, kuid see rikas suguvõsa eelistas elada oma uhkemates mõisades.

1777. aasta jaanipäeval lõid rohkete meessoost järglastega õnnistatud Baranoffide suguseltsis taas pulmakellad. Saksi armee ülemleitnant Gotthard abiellus Helene Elisabeth von Rosenbachiga Simuna kihelkonna Võivere mõisast. Noorpaar kolis Vaole kodu rajama. Noorproua jäi peagi lapseootele ja Gotthard tahtis kasvavale perele kena maja ehitada. Sel ajal ongi ilmselt valminud Vao mõisa häärberi tänaseni säilinud puitosa. 25. aprillil 1778 sündis tütar Luise. Lasteõnne perre jätkus: üheksas ja viimane laps Julie sündis 1795. aastal. Proua Helene elas oma mehe üle. 1799. aastal lesestudes pantis ta Vao mõisa 90 aastaks Albu mõisnikule. Hiljem sõlmiti ostu-müügitehing, kus mõis oli hinnatud 60 000 hõberublale.

1829. aastal, täpselt sada aastat enne maailma siiani kõige depressiivsemat majanduskriisi, langes rukki hind Riias poole võrra (95-lt 45 rubla peale) ja viina hind koguni kolm korda (15 rublalt 5-le). Mõisaid tabas pankrotilaine. Ka Vao mõis sattus raskustesse ning ülemmaakohus pani selle 1832. aasta kevadel müüki.

Mõisa omandas avalikul oksjonil üks Eesti rikkaimaid mehi Christoph Bernhard von Brevern. Kuigi Brevernil oli elamiseks uhkemaid mõisakodusid ja tema eriline lemmik oli klassitsistliku sammastikuga Kohila, aitas ta Vao mõisas vähemalt põllumajanduse järje peale. Ta viis sisse mitmeväljasüsteemi, kraavitas niiskemaid põlde, hakkas kasutama kunstväetisi ning kasvatama kartulit, ristikut, meriinolambaid.

Vana Brevern andis mõisa pulmakingiks oma neljandale pojale Karl Ottole, kui see astus abiellu Saksa arsti tütre Anna Kreutzeriga. Kas seetõttu, et suguvõsas oli palju poeglapsi, kellele kõigile oli elupaika vaja, või morganaatilise abielu pärast kodanlaseneiuga, kuid noorpaar asuski ühe Breverni kohta tagasihoidlikku Vao mõisa. 1870. aastatel sai vana puumaja kivist juurdeehituse ja klaasverandad. Uuenduskuuri läbis ka park.

Majapidamine läks ülesmäge. Mõisas oli idafriisi tõugu mustakirju piimakari, ardenni hobused, meriino lambad, sea- ja linnukasvatus.

Mõis muutus kenamaks, majapidamine edenes, kuid paaril polnud lapsi. Nii jäi Vao mõis pärast Karl Otto von Breverni surma valitseja majandada. Valitsejaks kutsuti kohaliku pastori poeg Hermann Hofmann, kes vastavalt lepingule toimis “pärijate nimel omaniku kohustustes”. Koos oma perega asus ta elama mõisahäärberisse.

Tagasi juurte juurde

“Mingil kummalisel moel olen ma ikka ja jälle esivanemate radadele jõudnud,” ütleb Aldo Tamm mõtlikult. Vao mõisa ajalooga seotud materjale ja oma perelugu võrreldes selgus nimelt, et Hermann Hofmann on tema kauge sugulane.

“Vaar-vaarisa vennapoeg,” täpsustab praegune mõisaomanik sidemeid.

Tagasijõudmine on käinud suure ringiga. 160 aastat tagasi kuulusid Tamme kaupmehest vaar-vaarisale mitmed kinnistud Paide linnas. Teine vaar-vaarisa oli üheaegselt arst mitmes kihelkonnas, ka Koeru mail.

Pärast tehnikumi lõpetamist valis noor agronoom Aldo Tamm kuidagi vaistlikult töökohaks Järvamaa. Vahepeal küll ringiga Sakus, Virumaal ja mujal tegutsenud, sai temast 12 aasta eest Esna mõisa ostes ja seal piimakarjatalu rajades taas järvakas.

“Täna teada olevatele seostele mõeldes, mida vanemad nõukogude ajal targu lõpuni avamata jätsid, tekib vahel küsimus: mis on juhus ja mis saatus,” mõtiskleb Tamm.

Nüüd, 55-aastaselt, koos Heliga, taastatakse mõisa selleks, et seal elada ja oma harrastustega tegelda.

“See maja on olnud pereelamu ja meie taastame algse otstarbe,” on Heli Tuksam rahul. “Kahjuks ei ole tänapäeval tavaliselt võimalik kasutada suuri mõisahooneid esialgses funktsioonis.”

Aldo ja Heli meenutavad, et algul oli avastamisrõõmu palju.

Mõisaaegsed värvid ja detailid olid mattunud mitmete kihistuste alla. Seintelt leiti jälgi vanadest tagasihoidlikest ornamentidest ja omaaegsetest tapeetidest.

“Praktiline leid oli köögis põrandani ulatuv suur ava. Vahepealsetel aegadel oli see osalt kinni ehitatud ning nägi välja tavalise aknana, aga kui seina kattekihte avasin, tuli see välja. Õnneks oli ava täitena kasutatud uuemaaegse raamistusega akent ning nüüd annab avar aken köögile vajaliku valguse ja omapära,” nimetab Aldo Tamm kõige huvitavamaid leide.

Aldo ja Heli korrastavad maja tasapisi, aega ja võimalust mööda. Praegu on seinad kooliaegsetest katetest puhastatud ning osa põrandaid taastatud. See on täiesti piisav, et siin hea elada oleks. Kiirustada ei soovitagi, ühiste huvidega pere ennistab hubast maja oma rõõmuks, nautides võimalust lihtsalt kodus ja koos olla.

Kahe aastaga on nad praegu kasutusel olevates ruumides jõudnud maha võtta vana õlivärvi, nõukogudeaegsed tapeedid ja vineeritahvlid. Siseseinad ja osaliselt ka laed on vabastatud vooderdustest, järgemööda on korrastamisel vanad laiadest laudadest põrandad ja laed.

Kõige rohkem on teha jõutud köögis. See on kena, korras ja soe. Majas on korralikud pesuruumid, elekter ja veevärk toimivad jälle laitmatult.

“Hetkel on lihtsalt puhtaks kraabitud seinad piisavalt huvitavad ja maalilised. Kui ära hakkab tüütama, eks ma siis jätkan ornamentide taastamist, võtan ette värvimise või tapeetimise,” naerab Heli.

Kui esimene salong, kus kooli ajal olid fuajee ja riietehoid, on praegu tühjavõitu, siis teine salong on kenasti sisse seatud, seintel seisavad Heli ja Aldo esivanemate perepildid. Salongis on ka harmoonium.

Harmooniumi nägid nad Lihula vanakraamipoes ja see jäi mõlemale hinge peale. Järgmisel Lihulas-käigul löödi müüjaga käed. Kolmandal korral sõideti kohale järelkäruga, kuhu muusikariist peale mahtus.

Harmoonium kuulus enne sõda Saksa saatkonnale, venelaste tulles peitis saatkonna autojuht selle ära ning nüüd on pill ringiga Vao mõisa salongis. Hääles, korras ja mängitav.

“Ma poleks uskunudki, et see noor tütarlaps, kes pilli korda tegi, nii hea meister on ja ka häälestamisega hakkama saab,” imestab peremees.

Viimaste jõulude ajal, kui nii Heli kui Aldo lapsed Vaol olid, tuletas Heli meelde noorpõlve muusikaõpinguid ning mängis harmooniumil jõululaule.

Üks kõige kenamaid ja valgusküllasemaid ruume on suur saal. Heli on koos kolleegidega Tartu Kõrgemast Kunstikoolist kujundanud selle seinad kerges jaapani stiilis maalingutega. Saal on ka perenaise tööruum – maalistuudio, kus seina ääres pooleli olevad maalid. Oma kunstitudengitele ja asjahuvilistele on ta uue kodu ümbruses teinud maalilaagreid.

Aldo varakamber on söögitoa kummutis. Saksamaalt on tema kätte jõudnud suur osa suguvõsa ajaloomaterjale, mida ta uhkusega näitab ega väsi sirvimast. Ka väikesest ääremärkusest võib ju avaneda põnev lugu.

Viimaste aastate ühised välisreisid on osalt olnud kui palverännakud leidmaks laialipillatud sugulaste viimseid puhkepaiku. Aldo tsiteerib ajalehest Lääne Elu oma kunagise ajalooõpetaja Ilmar Jõesoo mõttetera: “Tule surnuaiale, ma näitan sulle elu!”

Vähem kulukaid restaureerimistöid annaks Vaol kiirendada, ent praegu pole sellel mõtet. Esmalt tuleb välja vahetada katus.

“Eritingimustes oli esialgu ette nähtud kivikatus. Selle jaoks on sarika samm aga liiga lai ning konstruktsioonid pole piisavalt tugevad,” selgitab peremees. “Nüüd on katusevahetuse projekt valmis ja muinsuskaitses kinnitatud. Oleme leppinud plekk-katuse variandiga. Tahame taastada ka vanasti hoone poolkelpkatust ehtinud vintskapid.”

Koos katusevahetusega on plaanis ennistada lõunapoolne teise korruse rõdu.

Heli Tuksam ei muretse töötempo pärast sugugi, tänaste majanduslike võimaluste piiratuses paistab ta pigem rõõmus ja rahulolev. “Praegu siin ju elada saab ning kuna enne katusevahetust pole mõtet sisetöödega kiirustada, siis me lihtsalt – elame,” ütleb ta säravi silmi.