Saiad, milles on nii palju kaneeli, et Karlsson oleks ka rahul
Pärast haigust tundsin, et on aeg pisut toitu võtta, kuigi isu mitte millegi järele üldse ei ole. Aga mida paremaks tervis läks, seda enam teadsin, et nüüd ja kohe pean saama kaneelisaiakesi, vastasel korral jään jälle haigeks. Teate ju küll, kui mõnus on saiakest servast lahti keerutama hakata ning väikeste ampsudega nakitseda.
Kui saiakesed poest kätte sain, koti avasin ja hambad saia lõin, siis ei saa just öelda, et mind oleks vallanud eriline rõõm. Nagu ikka – keegi oli kas kaneeli ära võtnud või selle hoopiski panemata jätnud. Kuigi “parim enne” oli saiakestel veel mitme päeva kaugusel, polnud värskust neis vist isegi ahjust tulles.
Toidu kallal vigiseda pole ilus. Aga kui keelel on ikkagi kaneelisaiakeste mekk, siis polegi muud, kui ise saia tegema! Sel korral ei hakanud väikeste saiakestega mässama, vaid läksin kergemat teed ning küpsetasin saia valmis hoopiski keeksivormis.
