„Probleemiks on siin kontekstis 5,2 protsenti Eesti SKT-st, mida tervishoiule kulutatakse, ja vähem kui üks protsent sisemajanduse kogutoodangust, millega rahastatakse teadustööd,“ nentis Starkopf ERR-ile antud intervjuus.

Teisalt loodetakse tema sõnul, et haigusriskide täpsema ennustamisega suudetakse mõjutada inimeste käitumist ja ravimite tarbimist, misläbi on taoliste ennetusmeetmetega võimalik vähendada tervishoiusüsteemile avaldatavat koormust.

„Utreeritult võib öelda, et mõõduka füüsilise aktiivsuse või tervisliku toitumise soovitamiseks pole mul vaja patsiendi geenikaarti ja geeniandmeid,“ sõnas Starkopf.