Eesti giidid satuvad piiri taga politseisse ja türmi
Hiljutisel Maalehe ja Germalo Reiside lugejareisil Andaluusias tabas meie reisigruppi ootamatu vahejuhtum. Kogunedes pärast muuseumikülastust Ronda väikelinnas taas tänavale, peatas meie reisijuhi Märt Männiku üks silmanähtavalt pahane kohalik giid.
Hispaanlase pahameele kutsus esile kahtlus, et meie giidil pole Ronda linnas tegevusluba. Ega olnudki. Asi päädis politsei kohalekutsumisega, kutsuja loomulikult seesama hispaania giid.
Juhtum polnud erakordne. Märt Männik, kes muide oskab erinevalt paljudest eesti giididest suurepäraselt hispaania keelt - on ta seda ju ülikoolis õppinud -, rääkis, et teda on Hispaanias kord varemgi kohaliku giidi poolt hoiatatud. Tõsi, siis küll heatahtlikult, ilma politsei poole pöördumata.
Taolisi lugusid kas iseenda või oma kolleegidega juhtunu põhjal teavad rääkida paljud eesti giidid. Neist selgub, et lisaks Hispaaniale takistatakse teiste riikide giididel töötamist Kreekas, Portugalis, Itaalias, Türgis, Tais, Egiptuses. Loetelu võiks veelgi jätkata.
Kalkunit kitkuda võib, aga giiditööd teha ei tohi
Kui aga Rondas lubas politsei meil pärast umbes tund aega väldanud selgitusi ja telefonikõnesid koos Märt Männikuga teekonda jätkata, siis sama hästi ei läinud Novatoursi esindajal Tatjana Toomanil Türgis. Tema pidi oma sõnul istuma viis päeva pogris, kuna jäi Kemeri linnas firma vormirõivais politseile vahele enne, kui oli Türgilt seal töötamiseks vajaliku elamisloa saanud.
Türgi Türgiks, aga Hispaania kuulub ometigi Euroopa Liitu, kus kehtib isikute, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise põhimõte, millele juhtis tähelepanu meiega koos Andaluusia reisil olnud Tartu halduskohtu kohtunik Roby Koik.
"Giiditeenuse osutamise saab kvalifitseerida teenuste vaba liikumise kategooriasse," kinnitas Koik, nimetades ka vastavaid Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikleid.
Kui nii, siis vähemasti Euroopa Liidu riikide giidid peaksid saama teha oma tööd takistuseta ükskõik millises ELi riigis.
Germalo Reiside tegevjuhi Marianne Kaldase sõnul peaks ebameeldivate intsidentide ärahoidmiseks olema Eesti giididel välismaal kaasas kiri viitega vastavatele ELi õigussätetele. Selle kirja peaks Kaldase arvates koostama kas Eesti giidide ühing või turismifirmade liit.
Mõlemad organisatsioonid leiavad aga, et kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumise põhimõte giidide kohta ei käi. "Keegi ei keela teil minna Iirimaale kalkuneid kitkuma, kuid turism ja giidindus on litsentseeritud tegevus," ütles Eesti turismifirmade liidu juhatuse liige Daisy Järva. Et seda kogeda, polegi Järva sõnul vaja Hispaaniasse või Kreekasse sõita. "Minge kas või siiasamasse lähedale Vilniusesse. Ka seal ei tohi eesti giid ekskursiooni juhtida, kohe on politsei kohal ja küsib talt litsentsi."
Seejuures litsentsi ehk tegevusloa annavad giididele kohalikud omavalitsused, näiteks ka Eestis ei saa Tartus atesteeritud giid töötada Tallinnas, ja vastupidi. Daisy Järva soovitas eesti giididel, kes tahavad võõrsil giiditööd teha, sooritada neis riikides kutseeksam ja taotleda tegevusluba.
Ometigi pole see nii lihtne, kui arvata võiks.
Eesti gruppe Prantsusmaal vastu võttev Sirje Lefebvre rääkis, et näiteks Prantsusmaal peab giiditunnistuse saamiseks selles riigis ka elama ja omama tööluba. "Litsentsi taotlejal peab olema kohalik aadress," rõhutas Lefebvre.
Ilma litsentsita giid võib Lefebvre'i sõnul rääkida küll tänaval, aga mitte muuseumis. "Teoreetiliselt muidugi ei tohiks ta ka tänaval rääkida, aga Prantsusmaal vaadatakse sellele läbi sõrmede," lisas ta.
On aga riike, kus teise maa giid ei tohi oma suud lahti teha mitte ainult tänaval, vaid ta ei tohi isegi kohalikku giidi tõlkida. Üks selliseid riike on Tai.
Saarlane Lii Muru, kes on giidina töötanud nii Tais, Egiptuses, Türgis, Küprosel kui ka Andaluusias, kinnitas, et välisriigis on tööloa saamine väga raske ja ka kulukas.
"Hispaania tööluba ajasin pool aastat," ütles Muru. Tõsi, giidieksamit ta tegema ei pidanud, tema teadmised nii Hispaanias kui teistes riikides on garanteerinud Eesti-poolne tööandja koos kohaliku reisibürooga. Näiteks Wris Toursil, kelle kaudu Lii Muru on olnud giidiks mitmes riigis, on olnud sihtkohamaal alati kohalik partnerfirma, kes on aidanud ka tööloa saamisel.
"Ilma tööloata välismaal töötamine on nagu žiletitera peal kõndimine," rõhutas Muru.
Neil reisibüroodel, kes korraldavad puhkusereise ja teevad seejuures koostööd sihtkohamaa reisibürooga, on lihtsam. Reisikorraldajatel, nagu Germalo Reisid, kes panevad oma marsruudid kokku ise, ilma sihtkohamaal partnerit omamata, on väga raske kui mitte võimatu taotleda oma giididele sealse riigi tööluba.
Giidi asemel reisisaatja
Eesti giidide liidu vanem Aare Mae ütles, et kui Eesti turismigrupp läheb välismaale, siis võib ta kaasa võtta reisisaatja, kes tegeleb grupi piiriületus-, majutus- ja transpordiküsimustega. Infot külastatava riigi kultuuriväärtuste ja piirkonna kohta võib ta aga anda ainult linnadevahelisel alal, seega - bussis. Kohapeal on reisisaatja kohustatud võtma kohaliku giidi.
"Ükskõik kui tark on meie giid võõral maal, on see kultuur ikkagi teiste oma ja ainult neil endil on õigus otsustada, kes nende kultuuri kohta nende endi kodus võib infot jagada," põhjendas Mae. Sel moel püütakse tagada giidide professionaalsust, samas aga kaitsta ka oma giidide tööjõuturgu.
"Iga riik tahab, et jutt, mis tema kohta räägitakse, oleks adekvaatne," ütles ka turismifirmade liidu juhatuse liige Daisy Järva. "Sa võid ükskõik kui hästi mingit maad tundma õppida, aga kohalik inimene teab nüansse paremini."
Järva möönis, et ehkki Eestis on suurepäraseid võõraste maade asjatundjaid, nagu egüptoloog Sergei Stadnikov või samuti rahvusvaheliselt hinnatud giid Jüri Kuuskemaa, palkab tema firma isegi nende meeste kõrvale alati ka kohaliku giidi, et mitte minna vastuollu kohalike seadustega.
Miks siis ei tellita kohalikke giide?
Ometi eelistavad reisibürood saata grupi teele koos oma giidiga, eriti kultuurireisidel. Üks põhjusi reisibüroode sõnul on see, et reisijad ise valivad reise giidi järgi. Näiteks ka Maalehe reisil tunnistasid mitmed, et olid nõus Andaluusiasse sõitma ainult koos giid Ott Sandrakuga.
Sandrak ise põhjendab omamaiste giidide eelistamist sellega, et sihtkohamaa giidid ei pruugi olla kuulnudki, kus asub Eesti või mis võiks eestlasi huvitada. "Kui tegu pole just estofiiliga, siis tavaliselt kohalik giid ei tea, mida me võiksime tema maast juba eelnevalt teada ja mida juurde rääkida," ütles Sandrak.
Teine, sugugi mitte vähem tähtis põhjus on keel. Kultuurireisidel, nagu ka Andaluusia reis oli, on tavaliselt nii tihe päevakava, et igas linnas kohalike giidide kasutamine, kui neid ka tõlkima peab, venitab reisi kas pikemaks või tuleb osa kohti marsruudist välja jätta.
"Üks kahest: kas kogu see jutt kestab lõõskava päikese käes püstijala peal topeltaja või saad sama asja vähendatuna poole peale," tunnistas Sandrak. Samas ei välista ta kohalike giidide kasutamist. "Me kasutaks ka Hispaanias ülihea meelega eestikeelsete giidide teenuseid, kui teaks, et need siin olemas on. Hispaanias elavad küll mõned eestlannad, aga teadupoolest nad giiditööga ei tegele."
Pole saladus, et reisibürood väldivad kohalike giidide palkamist ka seetõttu, et see tõstaks tunduvalt reisi hinda. Kui kuidagi muidu ei saa, kasutavad nad pigem nn vaikivaid giide ehk "katuseid", kellele võib maksta poole vähem.
Kreekas, Itaalias ja Egiptuses giidina töötav Virve Raidla ütles, et tal on alati kõrval kohalik giid. "Peaksin teda tõlkima, aga asi kujuneb natuke teisiti välja - mina teen üksi kogu töö ära, kohalik võtab aga raha vastu," rääkis Raidla, kelle hinnangul pole see ju sugugi halb tasu - saata kaks tundi eesti giidi ja küsida selle eest näiteks 60 eurot. Rääkivale giidile tuleks aga maksta poole rohkem.
Ka Virve Raidla tõdes, et kui "katus" hakkaks rääkima, saaksid turistid ainult poole teabest, sest teine pool kulub ajaliselt tõlkeks. Samuti ei arvesta kohalik giid kunagi turistide emamaaga. "Neil puudub info, mida turist teab, mida tuleks talle eelnevalt rääkida, et ta põhiteemani jõuaks."
Giidide liidu vanem Aare Mae ei eita, et sageli teab võõras giid rohkemgi kui oma maa giid. "Nägin kunagi Soome Aurinkomatkadega Kreekas olles, kuidas kohalik giid istus kõikide ekskursioonide ajal bussis ja kudus vaikides sokke. Giidi tööd tegi aga soomlanna, kelle vanemad olid arheoloogid, kes olid tütre oma ekspeditsioonidele paljude aastate jooksul kaasa võtnud. Loomulikult oli selle soomlanna jutt sada korda põnevam kui seda oleks olnud kreeklanna oma," rääkis Mae.
Mida siis teha? Jäädagi kohalikule giidile maksma vaikimise eest? Olukorra absurdsusele hinnangut andes ei hoia eesti nimekamaid giide Ott Sandrak värve kokku.
"Võib kehtestada korra, kuidas tutvustada mingit kindlat objekti, muuseumi, lossi, varemete välja, aga keelata giididel linnatänavail selgitusi jagamast on absoluutne nonsenss," ütles Sandrak. See on tema sõnul sama, mis keelata bussijuhtidel sõita teiste riikide maanteedel. Pealegi, kui Eestist tulnud bussijuhile ja giidile maksab palka ikkagi Eesti, mitte välisriigi firma.
Sandraku sõnul peaks selle olukorra lahendama Eesti kultuuriministeerium. "Kultuuriministeerium peaks ütlema, et lõpetame selle jama ära."
Maalehe sellekohase küsimuse saatis aga kultuuriministeerium sujuvalt edasi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile. Sealt tulnud avalike suhete osakonna nõuniku Gea Otsa allkirjaga vastus möönis, et tõepoolest, teenuste vaba liikumise põhimõte kehtib ka giidide kohta, kuid teatud kultuuriobjektide või turismipiirkondade osas võib liikmesriik või kohalik omavalitsus kehtestada lisanõudeid giididele, et need tõestaksid oma pädevust selles piirkonnas giidindusega tegelemiseks.
Andke kohtusse!
Kui aga kohapealsete seadusesätetega tutvudes selgub, et takistusi teise riigi giididele tehakse ka siis, kui pole mingeid piiranguid ega lisanõudeid seatud, on reisikorraldusfirmal võimalik kohtusse pöörduda.
Jurist Roby Koigi sõnul on taolisi vaidlusi alates sportlastest ja arstidest viidud Euroopa Kohtusse sadu. "Õiguse on saanud liikumisvabaduse pooldajad," märkis ta.
Tõsi, kuna veskikivid jahvatavad aeglaselt ja nõuavad palju raha, võetakse kohtutee ette viimases hädas. "Turismifirmal on lihtsam, kui kliendid maksavad ka välismaised giidid teatud hinnatasemeni kinni," möönis Koik.
Ka meie Andaluusia reisi giid Märt Männik oletas, et võib-olla oleks too hispaania giid Ronda linnas jätnud politsei välja kutsumata, kui me oleks klappinud kähku oma raha kokku ja öelnud talle - tee meile ise linnaekskursioon.
Aga kas need asjad peavad just nii käima?
Välismaalane saab Eestis giidilitsentsi
Eestis tegutsevad giidid on nördinud, et vastupidiselt mitmetele ELi riikidele ei reguleeri Eesti turismiseadus välisriikide giidide Eestis töötamist. "Meil ei ole mingit õigust teha märkust võõrale giidile, kes tutvustab oma turismigrupile Tallinna vanalinna," tõdes Tallinna giidide ühingu liige Kaja Kuusk.
Samas saavad välismaalased, kui nad tunnevad piisavalt hästi Eestit ja on teinud endale selgeks meie vaatamis- ja kultuuriväärsused, ka Eestis tegutsemise litsentsi.
"Eestis on võimalik saada giiditunnistus ka välisriigi kodanikul, ilma et tal peaks olema Eestis elamise või tööluba," selgitas giidide liidu vanem Aare Mae. Seejuures ei pea ta oskama ka eesti keelt.
Eestis annavad giiditunnistusi pärast vastavaid koolitusi ja kutseeksami sooritamist kohalikud omavalitsused või giidiorganisatsioonid. Igas linnas on oma atesteerimiskomisjon, näiteks Tallinnas litsentseeritud giid ei saa automaatselt, ilma vastavat eksamit sooritamata giidilitsentsi Tartus.
Eesti omavalitsustes atesteeritud ja Eesti vaatamisväärsusi tutvustavad giidid leiavad, et giidide kohapeal atesteerimine on õige. "Mina ka ei taha, et Saaremaale tuleb giiditööd tegema näiteks itaallane, kes ei tea meie Kuressaare lossist või Karja kirikust midagi," ütles praegu Saaremaal giidina töötav Lii Muru. Ta on kuulnud turismibussijuhtidelt, et välisgiidid on meie maa kohta suisa valetanud, seda nii teadmatusest kui ka pahatahtlikkusest.
"Hooned võib ära õppida, aga rahva hinge, muresid, rõõme ja seda, mis meile tähtis on, ei saa edasi anda ükski võõras giid," ütles Tallinna giid Kaja Kuusk, küsides: "Mis tundega oskaks ta edasi anda meie laulupidusid?"
