Nn esmane kõhukinnisus saab sageli alguse juba noores eas ja süveneb vanusega, olles tingitud istuvast eluviisist, kiudainetevaesest toidust, defekatsiooni tahtlikust vältimisest, vähesest vedelikutarbimisest ja mõnikord ka kõhulahtistite liigtarvitamisest.

Millal räägime kõhukinnisusest? Soole tühjendamise sagedus on igal inimesel erinev. Mõne puhul on tavapärane 2–3 korda päevas, teisel 2–3 korda nädalas, kusjuures kummalgi juhul pole tegemist sooletegevuse häirega, kui see ei põhjusta lisavaevusi.

Kõhukinnisusele viitavad nii defekatsioon vähem kui 2 korda nädalas kui ka kuiv, kõva, roojamisel valulikkust tekitav väljaheide, samuti kõrvalekaldumine tavaharjumustest.

Raviks põhjuse kõrvaldamine

Nii nagu katkist valutavat hammast pole mõistlik ravida ainult valuvaigistiga, pole õige piirduda kõhukinnisuse leevendamisel ainult lahtistitega — algpõhjus jääb ju alles. Kui tegemist on harjumustest tingitud kinnise kõhuga, algab ravi ikkagi elustiili korrigeerimisest.

Tarbi rohkem vedelikku. Iga päev peaks jooma 1,5–2 liitrit vedelikku. Eelistatud on vesi ja mahlad, mis muudavad soolesisu vedelamaks. Iseäranis kasulik on kõhukinnisuse leevendamisel ploomimahl. Sobivad ka keefir, hapupiim ja probiootilised piimatooted. Kohvisõbrad ja teegurmaanid peavad aga arvestama armastatud joogi vastupidise efekti — vee suurenenud väljutamisega organismist. Tõhusaks loetakse klaasi mahla, leige vee, ploomide leotise või keefiri joomist enne hommikusööki. Joogile võib hulka segada ka mett.

Liigu terviseks. Soolestik vajab ergutamist, seetõttu on istuv töö ja vähene füüsiline koormus seedimise vaenlased. Hästi mõjub mõõdukas sportimine, aga ka pikemad jalutuskäigud. Eriline tähelepanu kõhulihaste harjutustele! Sobivad nii lamavas asendis jalgrattasõitu imiteerivad liigutused kui ka kõhu eesseina tõukeliste liigutuste tegemine. Need on jõukohased ka vähetreenitud inimesele.

Kiudained on kasulikud. Kiud­ained imavad endasse vett ja muudavad soolesisu kohevaks libedaks massiks, see omakorda kiirendab soolesisu edasiliikumist. Palju on kiudaineid juur- ja puuviljades (kaalikas, peet, porgand, ploom, aprikoos), teraviljatoodetes (teraleib, kaerahelbepuder, kliid), köögiviljades (kapsas, oad, herned), marjades ja mitmesugustes seemnetes (päevalille- ja kõrvitsaseemned).

Erandina tooksin välja banaani ja mustikad, millel on hoopis vastupidine toime! Vältima peaks ka nn rämpstoitu (hamburgerid, friikartulid, hot-dog’id), kondiitritooteid, mannat-riisi ja šokolaadi, mis pigem kõhukinnisust soodustavad.

Kiudainete sisalduse kohta saab infot toote pakilt, seega tasub poes silmad lahti hoida. Mainima peab siiski seda, et kiudainete kõrvaltoimena võivad tekkida kõhugaasid, mida on esialgu ebameeldiv taluda, seega idude-kliidega liiale minna ei maksaks, eriti
kui kõht on korda saadud. Enamasti see siiski probleemiks ei osutu — tänapäeva inimese menüü on pigem ikka kiudainevaene.

Treeni soolt. Terve inimese sool tühjeneb korrapäraselt, kõhukinnisuse puhul on rütm aga häiritud. Et tekiks harjumus soolt kindlal ajal tühjendada, peab soolestikku treenima.

Hommikul alusta kõhu õrnast masseerimisest ringjate liigutustega paremalt vasakule (piki jämesoole kulgu), enne hommikusööki võta juba eespool mainitud klaas vett, mahla vmt. Soole tühjendamise tungi esinemisel või hiljemalt pool tundi pärast hommikusööki harjuta end WCs käima.

Esialgsed potitreeningu pingutused ei pruugi kohe vilja kanda, küll aga tulevad tulemused, kui järjekindlalt sama rütmi kasutada.

Ettevaatust lahtistitega. Lahtistid on libe tee, kus kukkumine kerge. Näiteks ajakirjanduses kiidusõnu pälvinud senna võib pikemaajalisel kasutamisel kahjustada jämesoole seina lihaseid ja närve, tekitades nõiaringi: ilma lahtistita muutub sool laisaks ja ei hakkagi enam iseseisvalt läbi käima.

Oluliselt ohutum, ka pikemaajalise tarvitamise puhul, on laktuloos, mis muudab väljaheite pehmemaks ja lihtsustab roojamist. Proovida võib ka apteegis müüdavaid puuviljakuubikuid. Raske kõhukinnisuse puhul võib vajalikuks osutuda klistiiri tegemine.

Kui kõhukinnisus siiski elustiili korrigeerimisega ei leevene, tasuks igal juhul nõu küsida peretohtri käest, sest kõik lahtistid tõepoolest pikemaajaliseks kasutamiseks ei sobi.

Tähelepanu — punased lipukesed!

Kõhukinnisus võib varjata ka tõsisemat haigust, seda eriti vanemas eas. Kui kõhukinnisusega kaasnevad nn ohumärgid ehk punased lipukesed, nagu vereeritus pärasoolest, iiveldus-oksendamine, söömishäire, tugev kõhuvalu, pidev väsimus ja kaalulangus, peab kindlasti arsti poole pöörduma. Vajalikuks võivad osutuda lisauuringud ja ravi.

Kõhukinnisusega kaasnevad — ja mõnikord ka soodustavad kõhukinnisuse teket — pärakulõhe (valus haavake päraku piirkonnas) ning hemorroidid (veenikomud). Need on sageli äärmiselt valulikud ja kipuvad andma veritsust, mida võib segamini ajada ka tõsisema sooletrakti veritsuse põhjusega (muu hulgas kasvajaga!). Ühe osana ravist peab korrigeerima toitumis- ja liikumisharjumusi, teiseks võib vaja minna kreeme-küünlaid või lausa kirurgilist ravi. Probleemi lahendamisel saab jällegi perearst abiks olla.