Selle kannusoojendaja meisterdamiseks ei pidanud ma poodi tõttama, sest käsitööd armastava inimesena olid vajalikud materjalid juba kodus olemas. Pidin vaid pisut lõngakottides tuhlama ja kangakastides sorima.

Voodriks kasutatud roosiline puuvillane kangas oli järele jäänud eelmisest õmblustööst. Pastelsetes toonides villased lõngad sain tuttava vanaproua käest lõnganäidistena, ja need olid just nii pikad, et sobisid vaid tikkimiseks. Veidi kitsaks jäänud villasest kangast tume seelik sobis ideaalselt kannusoojendaja väljalõikamiseks ja tikkimiseks. Kangakastis leidus ka paraja suurusega tükk mahulist vatiini.

Enne õmblema asumist otsisin välja kannu, mida ma kõige sagedamini kasutan. Selle järgi konstrueerisin lõiked. Pole ju mõtet uisapäisa tegutseda, kitsast kannusoojendajast kahjuks abi ei ole.

Lõigete järgi lõikasin välja nii villase kanga, voodri kui vatiini – kõiki kaks tükki. Seejärel asusin tikkima. Roosioks on vaid ühel pool. Rokokoopistes roosid tikkisin vabalt, ilma jooniseta. Et rõhutada rooside loomulikkust, kasutasin roosades toonides lõngu. Pruunikates toonides lõngaga ahelpisted moodustasid roosioksi. Linnusilmapistega tegin lehed, kombineerides rohelistes toonides lõngu. Et roosioks oleks täiuslik, tikkisin vartele ahelpistete vahele ka rohelised okkad.

Kui tikkimistöö oli valmis, aurutasin selle kergelt läbi. Seejärel punsin lõngast riputusaasa, mis on tikandiga samades toonides.

Töö õmblesin kokku, kasutades sama võtet mis vardakoti valmistamisel. Voodri, vatiini ja kanga õmblesin korraga kokku ning pöörasin töö ümber. Sellisel moel õmmeldes ei ole näha õmblusvarusid ning vooder ei jää kannusoojendi sisse lahtiselt. Enne õmblema asumist tuleks vaid kannusoojendaja ülemisse ossa asetada riputusaas.

Alumine serv on viimistletud sama roosilise puuvillase kangaga, mida on voodriks kasutatud.