Kui palju peaks puhkama aastas, nädalas, päevas?
Vanad eestlased tõusid koos päikesega, nüüd käime kella järgi tööl ja oleme juba päeva alguses väsinud. Mis avitaks?
Meie inimestel on tõesti väga suur unepuudus. Arvestades Idamaade soovitusi päevarütmi osas, on väärtuslikem uneaeg kella 10st õhtul kella 2ni öösel, mil toimub kõige suurem energia kogumine. Kui inimene sel ajal ei maga, jääb ta edaspidine uni pinnapealseks.
Kella 22 ja 2 vahel organismi aktiivsus mingis mõttes tõuseb ning peaks toimuma järelseedimine ja puhastumine. Kui olla veel kell 22 ärkvel, tekib aga hoopiski söögiisu ja teeme esimese rännaku külmkapi juurde.
Tund-poolteist enne uinumist peaksime leidma rahulikku tegevust, lugema raamatut, mitte vaatama meelierutavaid filme ega rääkima peremuredest. Depressiivsete mõtetega magama minnes on hommikul tunne, nagu poleks välja maganud.
Väljapuhkamine oleneb ka muudest teguritest. Näiteks norskamise puhul ei puhka inimene välja, sest tal tekib
hapnikuvaegus.
Ehk on võimalik n-ö ette magada, kui tead, et üks ülevaloleku öö terendab ees?
Ette magada ei saa ning kahjuks tagantjärelegi eriti mitte. Meedikud usuvad, et ühe magamata öö nädalas kompenseerib organism ära. Aga mitte rohkem. See oleneb ka inimtüübist. Idamaades arvatakse, et on kolme tüüpi inimesi: flamingo, tiiger ja elevant. Elevandi tüüp, kes on rahulikuma loomuga, kannatab natuke rohkem välja - nii öötööd kui ka dieedipidamisi. Flamingo tüüp on labiilsem ning temale pole öötöö, pikkadel reisidel käimine ja dieet soovitatavad.
Kas inimestel on ka erinev puhkusevajadus?
Jaapanlastel on puhkuse ehk töölt eemal oleku vajadus üldse vaid viis päeva aastas. Nad teevad oma tööd entusiasmiga ja oskavad energiat niimoodi jaotada, et ei kurna ennast läbi.
Väga paljud meie inimesed töötavad aga liiga suure tempoga ja pahatihti planeerimatult - nagu kustutaks tulekahju. See üliintensiivne töö tekitabki suurema puhkusevajaduse. Põhjamaa inimestel on ka seepärast puhkusevajadus suurem, et valgust on vähem.
Kui suur siis meie aastane puhkusevajadus on? Üha rohkem võetaks puhkust kahes jaos: suvel ja talvel.
Meie meedikud on seisukohal, et inimene peab aastas korra vähemalt kaks nädalat järjest puhkama. Sest alles kahe nädalaga tekib ümberkõlastumine. Talvepuhkust on ka mõtet võtta nädal aega.
Milline on parim puhkus?
Väljapuhkamine on tegelikult paljuski mõtlemises kinni. Hea oleks puhkuse ajal keskkonda vahetada, et tekiks võimalus oma argiprobleemid unustada. Seepärast peaks olema puhkuseaeg sama hästi planeeritud nagu tööaegki.
Mida me jaapanlastelt õppima peaksime, et oskaksime õigesti nii töö- kui puhkuseaega planeerida?
Jaapanlased teevad tööd töö ajal ja nende õhtud on vabad. Kusjuures tööd teevad nad etteplaneeritult. Meie tegeleme tööl sageli mitme asjaga korraga. Igaüks võib su juurde astuda ja midagi küsida ning sa pead jälle ümber lülituma.
Mulle meeldib jaapanlaste juures see, et kui inimene kas või mõtleb oma töölaua taga, jääb teine inimene talle lähenedes teatud kaugusel seisma. Nii et kui see mõtleja on valmis ennast ümber lülitama, siis pöördub ta selle inimese poole, kes silmanähtavalt tahab temaga rääkida. Aga kui jutulesoovijast välja ei tehta, läheb viimane lihtsalt ära. See on teise inimese isikliku aja ja ruumi austamine, mis meie ühiskonnas praegu puudub.
Kella 10st 14ni on kõige tööviljakam aeg, sinna tasub ka tähtsamad tööd ja tegevused planeerida.
Kui töö kuhjub, kas siis on õigem teha argipäeviti pikki päevi või jaotada tööd ka puhkepäevadele?
Üsna kindel reegel on, et inimesel peab nädalas vähemalt üks päev vaba olema.
Paljud inimesed ei suuda ega taha ka puhkuse ajal oma tööd kellelegi delegeerida - kõigega kursis olemine tekitab neis turvatunde.
See on vale suhtumine. Tegelikult ei ole väärikas ega teist inimest austav, kui inimest puhkuse ajal segatakse. Meil see kultuur täiesti puudub.
Kas perearsti juurde tullakse murega, et ollakse lihtsalt üleväsinud?
Jah, läbipõlemist on palju. See tuleneb valest päeva rütmist, liiga lühikesest ja valest uneajast, pinnapealsest unest. Tagajärjeks on tervisehäired, ülekaal ja südame-veresoonkonna haigused. Öeldakse, et võta iga päev natuke aega iseendale. Inimesel peab olema mingi aeg, mil ta mitte midagi ei tee ega süüdista end seepärast. Muidugi ei tohiks logelemine päris elustiiliks muutuda.
Nõukogude ajal öeldi, et vaimne ja füüsiline töö peab tasakaalus olema.
Päris tasakaalus seda hoida on raske. Kuid igaüks saab oma organismist lähtuvalt välja arvutada sobiva treeningkoormuse. Trenni soovitaks teha pulsisagedusel 200 miinus vanus ca 20 minutit 2-3 korda nädalas. See tagab parima edasimineku. Võib teha ka joogaharjutusi, mis annavad piisava füüsilise treeningu.
Kui tehakse ületrenni, piitsutatakse keha üle ja sellel on sama tagajärg mis treenimatusel. Kuid ei saa ka öelda, et mis ma trennis käin, tööl on küllalt liikumist. See on stressliikumine, mis ei anna puhkust ega vajalikku treenitust.
Praeguses majandusolukorras tuleb ette ka sundpuhkust.
Kui inimene saab koondamisteate, laskub ta stressi. Ja inimesele on väga raske öelda, et sõida selle koondamisrahaga puhkusele. Aga tegelikult annab eemaldumine argikeskkonnast väga hea tulemuse. Tekivad uued mõtted, inimene saab eneseusu tagasi. Koondamist tuleks võtta õppetunnina ja vaadata enda sisse. Ehk ongi koondamine tulnud sinu ellu aja maha võtmiseks, sest ülepingest tekivad haigused.
