Kui sa leiba ei taha, kasuta toitudes rukist!
Tiina Nellis-Randi arvab endast, et on loomult isetegija. “Konserveerin, hoidistan, keedan ja küpsetan. Seenemets on peaaegu maja taga, nii et lisaks omakasvatatule jõuavad lauale ja purki ka metsaannid.”
Seda kõike ei tee ta hakka-nüüd-poodi-minema mugavusest, vaid täie teadlikkusega: “Minu pojad on õrnas eas – 14 ja 7 – ning ma tahan pakkuda neile kõike tervislikku. Lapsepõlves kujuneb ju toitumisharjumus kogu eluks. Mulle on tähtis, et tean, mida mu pere sööb, mis selle toidu sees on.”
Nii nagu paljudele eesti naistele, tuli mõni aasta tagasi ka Tiinale leivaküpsetamise “vaim” peale. Esimene leib küpses liiga kõvaks, teine oli juba täitsa leiva moodi. Ja siis jõudis kätte aeg, kus leiba hakkas üle jääma. Omaküpsetatud leiba aga metsaloomadele viia ei raatsinud. Nii hakkas ta nuputama, milliseid toite seismajäänud leivast valmistada.
Huvist ja katsetustest kasvas välja ülikooli bakalaureusetöö. Tähelepanuväärne on see, et Tallinna ülikoolis on kaitstud ka juba magistritöö leivaküpsetamise teemal. Tiina lõputöö tähistas järgmist sammu: ühtaegu säästlikku eluviisi, teisalt tervislikku ja kasulikku toitu.
Harva saab bakalaureuse lõputöö kohta öelda, et see on maitsev ja tervislik, kuid selle teoreetilise osaga käib tõepoolest kaasas retseptivihik. “Otsisin kokku, mõtlesin välja, lisasin omalt poolt täiendusi,” räägib Tiina.
Tee ise leiba
Leiva enda tegemisest ta päris mööda ei saa. Tiina on seda meelt, et kui lapsele tavaline leib ei meeldi, tuleb see kas või iiriskommide ja marmelaaditükikestega lõbusaks teha. Et laps saaks rukkist kasulikud kiudained ja vitamiinid kätte.
Teisalt vajavad koduleiba ka need inimesed, kellel pärmi sisaldav või liiga hapu poeleib kõrvetisi ja gaase tekitab. Poeletilt oskab Tiina siiski nimetada ühe leivasordi – see on Vabariigi leib, milles pärmi pole. Leiva juuretist olevat vanal ajal kasutatud isegi mõnede maohaiguste raviks.
“Kes rukkileiba pelgab, see saab ju rukkijahu kasutada helvestena, olen ka rullbiskviiti rukkijahust teinud,” räägib Tiina. “Nii nagu kogu elu on edasi läinud, ei pea me leiba sööma esiisade kombel. Väärtus omaette on see, et ma tean algusest peale, mida leiva sisse panen või ei pane. Alates pärmi ärajätmisest ja pruuni suhkru eelistamisest valgele ning lõpetades meresoolaga. Ja kui panen leivatainasse päikesekuivatatud tomateid, oliive ja mandlilaaste, saab sellest täiesti omaette kõrge toiteväärtusega toit.”
Leivaviljaküpsetised
Teine tootegrupp on Tiina bakalaureusetöös väikesed küpsetised, mida saab teha naturaalse juuretisega leivatainast. Näiteks pakub ta välja väikesed müslibatoonid, mille põhi on leivatainas. Sellesse saab lisada pähkleid ja puuviljatükikesi, küpsetada väikseks pulgaks ja anda tsellofaani mässitult lapsele kooli kaasa. Või siis matkale võileiva asemel. Ka küpsiseid on Tiina proovinud teha.
Toit leivast
Kolmanda toidugrupi moodustavad toidud, mida saab valmistada tahkest, näiteks järelejäänud leivast. Alati võib teha lihtsaid ja 70ndate teleekraanilt tuttavaid leivasuppe, aga ka uuenduslikke salateid, vorme ja magusaid suupisteid.
Tiina Nellis-Randi põhisõnum on aga selline: söö ükskõik millisel kujul, aga söö rukkileiba! Ja kui sa leiba ei taha, siis kasuta rukist toitudes.