Kuidas esmaabi andes vigu vältida?
Hädasolijat märgates võib inimesel tärgata korraga kaks vastandlikku tundmust: abistamissoov ja enese alalhoiu instinkt. Uuemate seisukohtade järgi tulekski järgida mõlemat – targas tasakaalus.
“Juba kolm aastat on esmaabis valitsenud seisukoht, et võõrale inimesele kunstlikku hingamist teha pole mõistlik,” räägib Eesti Punase Risti koolitusjuht Ellen Sternhof. “See oleks elustaja tervisele liiga suur risk. Tal pole ju käepärast maski ega ka riidest taskurätikut.”
Esmaabi on terve teadus. Seda võib õppida aastaid ning hiljem mäletada või unustada.
Ellen Sternhof möönab, et pahatihti teevad isegi esmaabi õppinud inimesed kriitilistes olukordades elementaarseid vigu. Sest üks asi on teooria, teine praktika paanikaolukorras. Sestap tuleb oma teadmisi aeg-ajalt üle korrata ja kindlasti ka uuendada. Siinkohal valisimegi välja mõned tähtsamad ja ajas muutunud käitumisjuhised.
Esmalt kontrolli hingamist
Meist igaühel võib juhtuda, et leiame tänavalt teadvuse kaotanud inimese. Esimese asjana tuleb kindlaks teha, kas inimene hingab. Selleks on kolm võimalust: käeseljaga tunnetada õhuvoolu suust ja/või ninast; kuulatleda inimese kohal hingamiskahinat või jälgida, kas rindkere tõuseb ja langeb.
Juba kümmekond aastat ollakse seisukohal, et pulsi olemasolu oskavad kindlaks teha vaid õppinud meedikud.
Kui olete tuvastanud, et inimene hingab, keerake ta külili ja tegutsege vastavalt olukorra tõsidusele.
Kui inimene ei hinga
Kui inimene ei hinga, kutsuge võimalikult kiiresti professionaalset abi. Hea, kui leiate endale abistaja, kes helistab numbril 112 ja läheb kiirabile nähtavasse kohta vastu.
Samal ajal, kiirabi oodates, avage inimese hingamisteed: kallutage pea kuklasse ja tõstke lõug ette-üles. Kui ta ka siis hingama ei hakka ja abi viibib, peaks alustama elustamist.
Püüdke äratada
Filmidest oleme näinud, et teadvuseta inimest püütakse põskedele patsutada ja raputada, et ta elumärki annaks. ELi direktiivide järgi ei tohi inimest mingil juhul “klohmida”, sest see võib tekitada ettearvamatuid vigastusi.
Kuid inimese ärkvele äratamisel on kindel mõte. Kui kannatanu on teadvusel, saab ta ehk öelda, mis temaga juhtus, kas ta põeb mõnda kroonilist haigust jmt.
Kuidas elustada
Esimesel võimalusel helistage telefoninumbril 112. Sealt saate ühtlasi ka nõu, mida kiirabi tulekuni ette võtta. Tallinnas ja selle ümbruses tuleb kiirabi kiiresti kohale, kuid maapiirkondades tuleb paraku ise tegutsema hakata.
Elustamise kuldvalem on 30:2. Ehk siis 30 korda vajutage rindkere 4–5 cm alla (100 korda minutis) ja seejärel tehke 2 õhu sissepuhumist kopsudesse. Juhul kui tegu on võõraga ja/või puuduvad kaitsevahendid, piirduge rindkerele vajutamisega, hoides hingamisteed avatuna.
Andke/ärge andke vett juua
Kui inimesel on psühholoogiline šokk, võib talle soovi korral anda juua – see tegevus iseenesest mõjub rahustavalt.
Kui aga inimesel on sellised vigastused, mille puhul on üsna tõenäoline, et ta viiakse haiglasse, siis juua ärge andke. Põhjus on lihtne – ta võib operatsiooni ajal oksendama hakata. Vajaduse korral niisutage vaid kannatanu huuli.
Kui nina jookseb verd
Vanasti kästi ninaverejooksu puhul pea kuklasse ajada. Tänapäevase seisukoha järgi tuleb hoopis ette kummarduda ja verd jooksev ninasõõre kergelt kinni vajutada. Sellega välditakse vere neelamist. Esiteks kutsub vere neelamine esile okserefleksi, teisalt viib suust tulev veri kohalesaabuva kiirabiarsti segadusse – kas tegu on ninaverejooksuga või siseorganitest tuleva verega. Kuklasse ja otsaette tuleks asetada midagi külma.
Ootamatuna võib tunduda soovitus mitte panna ninasõõrmesse vatitampooni ega ka paberit. Mõlemad eritavad ebemeid, mis jäävad kuivava vere külge kinni ning põhjustavad äratõmbamisega uue verejooksu.
Pikemaajaliste (üle kahe tunni) ninaverejooksude puhul tuleks pöörduda arsti poole. Tegu võib olla ealistest iseärasustest tuleneva kõrgenenud vererõhuga. Arstid lohutavad harilikult niisuguse häda puhul patsiente, et parem on, kui veresoon lõhkeb ninas, kui et näiteks peas.
Epileptikuid tuleb jälgida
Veel 2000. aastani õpetati, et epilepsiahoo ajal tuleb haigele suhu torgata puupulk või mõni muu kõva ese. Arvati, et kui epileptik hammustab keelde, valgub suu, kopsud ja kogu organism verd ja sülge täis ning ta lämbub.
Ajapikku tehti kindlaks, et epileptiliste krampide ajal tegelikult hingamist ei toimu ja vere hulk keelest pole samuti märkimisväärne. Krampide käes vaevlevale epileptikule võiks panna midagi pehmet pea alla ja hiljem, kui hoog on möödunud, keerata külili.
Kindlasti peaksid vanemad ja õpetajad jälgima epileptikust last ujumise ajal, täiskasvanud ei tohiks aga juhtida mootorsõidukeid ega töötada neile ohtlikuks osutuda võivate mehhanismidega.
Žguti paneb meedik
Tänapäeval peetakse õigeks, et jäseme lahtise haava korral asetab vajadusel žguti vaid meedik. Sest tavainimene ei oska seda õigesti teha. Liiga lõdvast žgutist pole kasu ja liiga tugev võib tekitada lisaprobleeme.
Kui inimesel on suur verejooks, on abi, kui vajutate väga tugevalt (näiteks rusikaga) verd voolavale kohale. Nakkuse vältimiseks võib kätt kaitsta kas puhta nahkkinda, käteräti või kilekotiga.
Arsti juurde ka puugihammustusega
Vanasti määriti puugile võid peale ja oodati, et see õhupuudusesse sureb. Või siis õhku ahmides nahast välja poeb. Tegelikult peaks puugi käepäraste vahenditega eemaldama ja seejärel hammustuskohta puhastusvahendiga määrima.
Alles paari nädala pärast on mõtet pöörduda arsti poole, sest varem ükski puugihammustusest tulenev haigusesümptom märku ei anna.
Maomürki ära ime
Aastaid tagasi soovitati mürkmao hammustuse korral mürk torkehaavast välja imeda. Kuid mürk voolab üsna kiiresti mööda lümfiteid kehasse laiali ning seda välja imeda on võimatu.
Kannatanule tuleb vaid tagada rahu ja torkekohale peaks asetama midagi külma. Seejärel tuleks ta ikkagi meedikute kontrolli alla saata.
Millal pea kõrgemale/jalad kõrgemale?
Kui keha vereringe on halb (šoki, traumade, verekaotuse puhul), tuleb jalad tõsta peast kõrgemale, et juhtida veri elutähtsamatesse organitesse.
Pea tuleb kehast kõrgemale asetada päikesepiste, kuumarabanduse puhul.
Kodused esmaabivahendid
Kodus peaksid olema järgmised esmaabivahendid: kraadiklaas, palavikualandaja, valuvaigisti, sidemed, plaastrid, desinfitseerimisvahend (Asept), allergiaravim, külmakott.
Kust saab teadmisi
Eesti Punase Risti (EPR) Keskbüroo asub Tallinnas Eha t 8. EPR seltsid, kus pakutakse ka esmaabikoolitust, paiknevad üle Eesti.
Täpsemat asjakohast infot ja koolitusalast teavet leiate Eesti Punase Risti koduleheküljelt
www.redcross.ee.
