Idandamine purgis
Idandamispurk sobib selle firma esindaja Andra Pihlase sõnul väiksesse kööki või siis, kui idandite sööjaid on vähe. Tänu kaanele, mis on ühtaegu sõel ja ka tugi, on idandeid hea loputada ning purki vee nõrutamiseks viltu asetada. Väga mugav, võrreldes “marli ja kummi” meetodiga. Purgi puuduseks on see, et seemneid peab eelnevalt leotama ja korraga saab teha vaid ühte sorti idandeid.
Idandamine purgis

Idandamistorni kasutades pole leotada vaja, kolmel laval saab korraga kasvatada eri idandeid ja/või sättida “saagi” valmimine nii, et seda on kogu aeg võtta parimas värskuses.

Madalama torni lavad on soonelised. Igale lavale laotatakse kaks supilusikatäit kuivi seemneid. See on paras kogus, sest idanedes seemned paisuvad. Idandid vajavad kasvuks ruumi ja õhku.

Siis valatakse ülemisele lavale pool liitrit puhast, soovitavalt allikavett vett.

Veidi vett jääb lava soonte vahele, ülejäänu nõrgub läbi äravooluava keskmisele ja seejärel alumisele korrusele, niisutades ära sealsed seemned. Teekond lõpeb all veereservuaaris. Seemned tuleb üle valada hommikul ja õhtul, lisaks niisutamisele uhab vesi minema seeneeosed ning idandite ainevahetuse jäägid. Loputusvesi valage lilledele, selles on kasulikke toitaineid. Veevooluga tekkinud seemnekuhjakesed ajage lusikaga laiali, et iga idaneja saaks õhku. Midagi ei juhtu, kui üks loputuskord ununeb. Kui idandid jäävad aga üle ühe päeva niisutamata, võivad nad liigselt kuivada, siis nad enam ei idane.
Idandamine tornis

Uuem mudel – kuppelkaanega torn – on kõrgemate lavadega. Siin on hea kasvatada neid seemneid, millelt tahame saada rohelisi idulehekesi, näiteks lutserni ja salatkressi. Mida peenem seeme, seda pikemaks võib lasta idandil kasvada, ilma et selle väärtuslikud omadused kaoksid. Reljeefsete augukestega kaetud lavad on nagu sõelad. Et peenemad seemned sealt läbi ei kukuks, tuleb lava katta spetsiaalse fliispaberiga.

Tornid on akrüülklaasist, mis ei sisalda kahjulikku kaadmiumi ega formaldehüüde. Kuna materjal ei lase läbi ultraviolettkiiri, saab tornis idandada ka neid liike, mis vajavad selleks pimedust.

Pärast kasutamist peske lavad üle kuuma veega. Põhjalikumaks puhastamiseks leotage neid söögiäädikas ja siis loputage põhjalikult. Lavasid võib pesta ka nõudepesumasinas.

Parim idandamistemperatuur on 22°. Liiga soojas seemned roiskuvad, jahedas aga ei arene. Idanemise aeg sõltub temperatuurist, niiskusest ja taimeliigist, keskmiselt saavad idandid valmis 3–5 ööpäevaga. Kauem läheb brokolil, salatkressil ja linal (vastavalt 5–6 ja 6–8 päeva). Seemnepakendil on idandamisaeg enamasti kirjas.

Kui idandid on “valmis”, tuleb nende areng peatada, et väärtuslikud ained kaotsi ei läheks. Selleks pange nad hermeetilises karbis külmkappi. Seal säilivad nad väärtuslikuna paar-kolm päeva, mitte kauem. Enne tarvitamist laske idandid vee alt läbi, et neid värskendada ja pesta ära seistes tekkinud bakterid. Kui idandi idujuur on pruunistunud, on ta vana ja oma väärtusliku sisu kaotanud. Selle järgi saab kindlaks teha ka poeidandite värskuse.

Algajad idandajad kaebavad sageli, et idandid hallitavad: neid kataks nagu valge vatt. Enamasti on tegu hoopis idujuurele tekkinud õrnade imikarvadega, mille ülesanne on vett imeda. Imikarvad on idandi värskuse tunnus, neil pole lõhna ega maitset ja nad asuvad idujuurel.

Tõelise hallituse tunneb ära lõhna järgi. Hallitama läheb idanev seemnemass siis, kui niiskust on liiga palju: näiteks on kork liiga tugevalt äravooluaval või on mõni seeme selle ummistanud. Hallitus ohustab ka siis, kui seemneid pole piisavalt loputatud, kuna seeneeosed pääsevad vohama. Ka hunnikusse jäänud idandid võivad minna õhupuudusel hallitama, samuti ebakvaliteetsed või juba vanad seemned.