Maainimesed jäävad kiirabile teed juhatades hätta
"Palun ruttu saatke kiirabi, mees sai haavata ja verd jookseb hirmsal kombel!"
"Mis tal juhtus?"
"Ma ei tea, ta tuli siia minu juurde, ma olen siin garaažis. Veri jookseb mis hirmus. Me oleme siin väljas."
"Kust te helistate?"
"Me oleme Tehase teel."
"Kus see asub ja mis on maja number?"
"Siin ei ole maja, see on garaažikompleks."
"Kuidas me leiame Tehase tee?"
"Tuleb kitsas rada. Majad lõpevad... ei lõpe ära. Keskel on maju, see on kitsas tee..."
Niisugune kõne päästeameti häirekeskusse on üks sadadest omataolistest.
Helistaja, kas siis ise raskes olukorras või teisi aidata püüdes, on segaduses. Selle asemel et päästekorraldajaga tegelikult koostööd teha, palub või nõuab, et "juba sõitma hakataks".
"Segaduses olev inimene alustab abi kutsumist tavaliselt teisest otsast, räägib kõigepealt, kes ta on, siis põhjalikult, kuhu abi peaks tulema, siis alles, mis tal viga on," tõdeb päästeameti häirekeskuse nõunik Erik Velleramm. "Samas, kui kellelgi on kiiresti abi vaja, peame kõigepealt teadma, millega tegemist on."
Kõht valutab neljandat päeva
"Tere! Meil on siin niisugune probleem, et vanaemal kõht valutab juba tükk aega."
"Mis tal juhtus?"
"Ei teagi, neli päeva juba valutab."
"Kas valu tekkis äkki?"
"Ei, esimesel päeval lihtsalt näris ja oli sant olla."
"Kas vanaema saab ise telefoniga rääkida?"
"Ei saa, vanaema on teises toas pikali voodis."
"Kas vanaema räägib?"
"Jah. Just praegu hüüab, et tahab oksele hakata."
"Mille üle vanaema veel kaebab?"
"Neli päeva tagasi hakkas juba kõht valutama ja eile hakkas veel oksele ka."
"Mis värvi okse on?"
"Niisugune rohekas ...."
Jällegi tüüpiline kõne päästeameti häirekeskusele. Lootes, et "ehk läheb üle" või "mis ma teisi inimesi ikka tülitan", lastakse ootamatult halvenenud tervis või tõsise pöörde võtnud krooniline haigus nii kaugele, et kiirabi on juba tõesti vaja.
"Helistama peaks aga juba siis, kui vajadus tekib, mitte ootama seni, kuni veel kannatatakse," soovitab Erik Velleramm. "Tihti ootavad aga eakamad maainimesed abi kutsumisega kaks-kolm päeva ja suudavad siis ise veel vaevu telefonini jõuda."
Tegelikult võib haige vajada mitte kiirabi, vaid lihtsalt arsti konsultatsiooni. Selleks võib pöörduda perearsti nõuandetelefonile 1220. Kui arst leiab, et hädaline vajab tõesti kiirabi, see ka saadetakse - nõuandetelefon ja häirekeskus on koostööpartnerid.
Oodata, et päästekorraldaja telefoni teel diagnoosi paneb, on asjatu. Päästekorraldaja on saanud ettevalmistuse abi vahendamise, mitte aga meditsiini alal.
Kollane värv on juba koorunud
Häirekeskuse kommunikatsioonijuhi Edvi Freibergi sõnul võiksid inimesed, kes pigem nõu kui otsest abi vajavad, validagi hoopis nõuandenumbri. "Number 112 on ikkagi mõeldud äkki tekkinud terviserikkest või eluohtlikust seisundist teatamiseks," selgitab ta. "Külmetusest tekkinud palaviku tarvis on 1220."
Haigekassa rahastataval numbril helistamisel on tavatelefoniga rääkides esimesed viis minutit tasuta, mobiiltelefoniga kõneldes tuleb tasuda selle operaatori kõneminuti hind.
"Kiirabi tuleb teie juurde, kus te täpselt asute?"
"Sõitke... alevist otse läbi, mööda seda ainukest peatänavat. Sõitke umbes 3 kilomeetrit ja siis tuleb risttee. Sealt pöörake paremale, põldude vahel olevale teele.
Umbes kilomeetri pärast tuleb pikk korsten, mis kuulus vanasti viinavabrikule ja sealt otse edasi umbes 100 meetrit on bussipeatus...
Sõitke bussipeatusest umbes 300 meetrit edasi, sealt pöörake vasakule, põlluvaheteele. Siis jääb teie ette üks metsatukk, seal ääres on vana veski varemed ja nende varemete juures on vana maja. Sinna ongi abi vaja."
Jällegi tüüpiline telefonikõne. Kõik on detailideni paigas, ometi juhtub, et abi jõuab juhiste põhjal hoopis teise paika. "Tihti juhatab inimene teed mitte selle põhjal, kuidas tulija seda näeb, vaid nii, nagu tee talle kodust minnes paistab," räägib Erik Velleramm. "Olen ise kiirabibrigaadis töötanud ja tean, et nii mõnigi kord võib "pöörake paremale" tegelikult tähendada seda, et meil tulnuks hoopis vasakule pöörata. Minutid aga kuluvad."
Kiirabis töötamise kogemused näitavad ka, et sageli juhatavad vanemad inimesed teed märkide põhjal, mis olid sellised siis, kui nüüdne pensionär veel parimas eas oli. Kuusehekk, mida linnainimene tõlgendab mehekõrgusena, võib koosneda saja-aastastest kuuskedest, kollane maja olla hoopis pruuniks koorunud. Ka "bensiinitünnid" võivad tähendada mitte endisi kolhoositankla mahuteid, vaid mõnd paarisajaliitrist vaati aia ääres.
Kiirabi teekond peegli kõrvale
Et hädajuhtumil saaks kiiresti ja täpselt teed juhatada, soovitab Erik Velleramm selle kirja panna. Kõrvuti eelneva selgitamisega, kas hekk on ikka veel nii madal, kui arvame olevat või kas maja on ikka veel nii kollane nagu 25 aastat tagasi, tuleb arvestada, et abi võib vaja olla ka pimedal ajal. Ja sel juhul on nii punane kui roheline majakatus üsna üht värvi ning vihma näinud saelauale kirjutatud talu silt teeservas võib hoopis märkamata jääda.
"Kui asi valmis, kleepige see esikusse peegli kõrvale, kööki külmkapi külge või jätke koguni öökapi peale," soovitab Velleramm.
Häirekeskusel on tehniline valmisolek abivajaja kiiremaks leidmiseks kasutada ka GPS-koordinaate. Kõige mõttekam on seda teha maal. Inimene võiks esmalt öelda maakonna ja valla, kus ta asub ning seejärel juba täpsed koordinaadid. Häirekeskuse eelistus GPS-koordinaatide edastamiseks on DEG/MIN/SEC.
Rahva seas levinud jutu, nagu muudaks häirekeskuse koondumine vaid mõnda suuremasse Eesti linna (praegu istuvad telefonile vastajad Tallinnas, Jõhvis, Elvas, Pärnus ja Kuressaares) abi saamise raskemaks, lükkab Velleramm ümber. Päästekorraldajate kasutada on väga täpsed kaardid ja abivajaja poole stardib just see kiirabi, mis on hetkel kõige lähemal. Ühesõnaga: tähtis pole mitte see, kus asub häirekeskus, vaid kust stardib abi.
Praegune süsteem tagab ka selle, et enam ei pea helistaja kuulma nn kinnist tooni. Kui ühes töösaalis on liinid hõivatud, suundub kõne automaatselt teise. Seetõttu võib Pärnust võetud hädaabikõne võtta vastu hoopis Tallinna päästekorraldaja.
Väga harvad on need juhud, kus juhuslikult on kiirabi kannatanu lähedal. Enamasti tuleb abi oodata ja need minutid tunduvad ootajale mõistagi pikad. "Olen jõudnud kohale kahe minutiga ja ka siis viivitamise pärast sõimata saanud," räägib Velleramm. "Samal ajal sõimajad ise lihtsalt seisid ja ootasid, üritamatagi abi anda."
Ärge minema jookske!
Võimalus iseennast või oma lähedast aidata on arstide sõnul väga suur. Tihti oleneb edasise edukus just sellest, et kannatanut suudeti kiirabi saabumiseni elus hoida, sest kliiniline surm läheb loetud minutite jooksul üle bioloogiliseks. "Minu esimene soovitus on, et ärge jookske minema, vaid püüdke aidata!" ütleb Velleramm.
Aitamisel võivad abiks olla häirekeskuse arsti telefoni teel antud juhised. Üks selliseid kõnesid on olnud järgmine:
"Kui ma teid juhendan, kas te olete nõus seda inimest kiirabi tulekuni aitama?"
"Jah, ma proovin."
"Pange kannatanu selili kõvale pinnale."
"Pandud."
"Asetage oma käed sirgelt kannatanule rinnanibude vahele."
"Jah, nüüd mul tuleb meelde küll, meile õpetati seda. "
"Jah, käed peavad olema sirged. Suruge nüüd rindkerele 30 korda kiiremas tempos."
"..."
"Ma kontrollisin tema hingamist ja pulssi, neid ei ole veel."
"Jätkake kunstlikku hingamist ja massaaži."
"Ma näen, et kiirabi keerab sireeniga nurga tagant."
"Suur tänu, olite väga tubli. Aidake kannatanut seni, kuni kiirabi teilt tegevuse üle võtab."
Kõige paremini tulevad abistamisega toime need, kellel esmaabi kursus seljataga, aga proovida tasub kõigil, sealhulgas hädalisel endal. Vastasel juhul võib inimese elukell väga kiiresti käima hakata.
