Juba kahtlustan, et meie kaheliikmelise leibkonna jäätmetest jääb selle söödiku toitmiseks väheks, mistõttu on mul plaanis hakata kontorist või sõpradelt toidujäätmeid ja kohvipaksu koju tassima. Kusjuures kohvipaksu pärast võib meil toimetuses võitlus puhkeda, sest ka tegevtoimetaja Eva noolib seda oma udupeene kompostikasti jaoks. Igatahes olen elevil ja loodetavasti kujuneb meie suhe uue „kodumasinaga“ pikaks ja viljakaks.

Järgmiseks proovin talikülvi, mida katsetasin ka mullu. Külvatud seemned, mis panin kastidega lumehange ja seejärel kasvuhoonesse, tärkasid tublisti, ainult et ühel päeval olid hiired minu lillehakatistel pealsed ära söönud. Tänavu plaanin tüütud tegelased üle kavaldada ja nende elu võimalikult ebamugavaks teha. Meie ustav pereliige – kass Pätu – on sellega juba omal moel algust teinud ja nii mõnegi pahalase elutu keha maja trepi juurde tassinud.

Sügisel jäi pooleli istutusala laiendamine – sellegi tahaks kohe ette võtta. Olen osalenud kolmel aianduskoolitustel ja saanud aru, milliseid vigu olen teinud. See, kui mees suures trimmerdamistuhinas peenraääres kasvava odaja raudürdi maha nottis, on tühi-tähi selle kõrval, kui valesti olen ise seni peenart kujundanud ja taimi paigutanud. Aga vigu saab alati parandada ja olen kindel, et mu peenrad saavad palju kenamaks.

Märtsis algab aiahooaeg ning meiegi ajakirjas on mitu praktilist lugu ja õpetust, kuidas selleks valmistuda. Tahaks juba, mõõdulint käes ja labidas kaenlas, istutusala kallale minna, aga vara alles – talv jõuab veel mitu korda hambaid näidata. Seniks kritseldan paberile peenraplaani, paigutan viljavaheldusele mõeldes tarbeaia taimi, külvan märtsis potti toredad tomatisordid ja elan kevadeootuses.