Päris algajana ei osanud ma optimaalset külviaega arvestada, aga katse-eksituse meetodil peilisin selle mõne aastaga välja. Selleks osutus märtsi viimane dekaad. Teistel rohenäppudel olid selle aja peale juba aknalauad taimetittedest vallutatud. Aprilli alguseks said minu taimed alles pikeerimisküpseks. Kui nad pisut hiljem pikeerimisstressist toibusid ja olid mõne pärislehe lisakski kasvatanud, kolisin nad alati kasvuhoonesse edasi kasvama. Tavaliselt aprilli viimasel nädalal. Kuna kasvuhoone ei pidanud eriti sooja ja kevadilmad on meil heitlikud, läksid taimelapsed sinna augustatud talikülvikastide kaitsvas sisemuses. Polnud harvad ka olukorrad, kui laotasin neile veel kuni neli kihti katteloori lisaks. Õnneks ükski öökülm mu taimebeebisid ei hukutanud. Plusse oli sellisel kombineeritud tubasel ja kütmata kasvuhoone kasvatusmeetodil igatahes mitu – taimed ei vaevelnud valguse puuduses, kasvasid kompaktseteks ja olid karastunud. Muidugi alustasin väetamist kohe, kui taimedele juba paar pärislehte oli kasvanud. See on õpetus, mille paljud kõrvust mööda lasevad. Kuid lapseeas hästi toidetud taim annab rikkalikumat saaki kui see, kes on elu alguses näljapajukil olnud.

Tänavu saan tänu uuele triiphoonele pikema aiandusperioodi – võin kevadel varem pihta hakata, ka saaki saan loodetavasti varem ja kauem korjata. Kuid millal ma siis nüüd, uues olukorras seemned mulda pistan? Kas kuu aega varem? Kuna kasvuhoone peenrad on mul veel tegemata, käiguteele kivid ladumata, siis kas ma ikka jõuan selle valmis ehitada, et saaks juba aprilli alguses sinna taimed kolida? Midagi pole öelda – keeruline on see parema elu peale minek!