Pilk hingesoppi tunnistab, et tegelikult pole mul umbrohtude vastu midagi. Nii mõnigi neist näeb kaunis välja ja sünnib süüa. Kes poleks olnud armunud ahtalehisesse põdrakanepisse – olgu põhjuseks tema oleandritaolised õied või lendkarvakestega seemned hilissügisel. Suu hakkab vett jooksma, mõeldes varakevadisele nõgesesupile ja ahjusoojadele nõgesekuklitele...

Paraku on umbrohud mõnus pelgupaik haigustele ja kahjuritele, need omakorda vähendavad saaki ja selle kvaliteeti. Kas võitlus umbrohtudega on surnud ring või annab ehk kavaldada, enne kui lõplikult alla anname?

Edasi lugemiseks: