Enne sinnasõitu olin veendunud, et Normandiasse jõudmist märgivad mõlemal pool teed lõputult laiuvad õunapuuväljad, sest võrdlemisi väikesele maa-alale mahub seal ligikaudu 6000 õunamärjukestele keskendunud tootmisüksust. Tõde on, nagu ikka, veidi teistsugune.

Õunapuid kasvab seal tõesti väga palju, kuid nende nägemiseks tuleb kindlasti kiirteelt külade vahele pöörata. Kohalik tootmine tundub olevat jätkusuutlikke põhimõtteid järgiv ja õunaaiad on pigem väikesed, kokku seatud erinevatest sortidest ning metsa ja rohumaadega läbisegi pikitud. Tuleb tunnistada, et silmapiirini ulatuvaid monokultuurseid õunaaedu me ei kohanudki, ehkki otsisime küll. Siidrikodasid ja -mõisaid on seal aga igal sammul. Kui palju Normandias ühe aasta jooksul õuntest erinevaid jooke valmistatakse, ei tea nad väidetavalt isegi, aga seda on piisavalt, et jätkuks igale kohalikule ja ka ekspordiks üle kogu maailma.

Käisime päris mitmes kohas uurimas, kuidas täpselt õunamahlast meeliülendavaid jooke tehakse ja panime olulisema kirja.