Kuidas ära tunda ja tõrjuda õunapuu-võrgendikoid

 (2)
Õunapuu-võrgendkoi Foto: Astrid Lepik

Tavaliselt juunikuus ilmuvad õunapuude lehestikku võrgendipesad, milles võib näha kiirelt sagivaid röövikuid. Viimased mässivad lehti võrgendisse ja hävitavad neid.

Kui võrgendipesas on pruuniks muutunud leheosi ning võrgendi pind on kaetud väljaheidetega, on see selge märk, et talvitumast on saabunud õunapuu-võrgendikoi (Yponomeuta malinellus). Aeg-ajalt esineb seda kahjurit massiliselt ning temale soodsal aastal (soe talv ja sellele järgnev varajane ja soe kevad) põhjustab ta aedades olulist kahju. See võrgendikoi liik kahjustab põhiliselt õunapuid, harvem pirnipuid. Kindlasti ei pea aiapidaja kartma, et toominga-võrgendikoi (kes on väga sarnane liik ja teda me näeme sageli toomingaid rüüstamas) õunapuule tuleb lehti sööma – ei tule. Tegemist on täiesti erineva liigiga, kuigi sarnase kahjustusega.

Liblika esitiivad on hõbevalged, piki tiiba on kolm rida musti tähne, tagatiivad on lühemad ja hallid. Väheldane liblikas (tiibade siruulatus kuni 2 cm) lendleb valdavalt õhtuhämaruses juulis ja augusti alguses. Munetakse noortele võrsetele 20-100 kettakujulisest soomusjalt paigutatud munast koosnevaid munakogumikke, mis kaetakse hanguva näärmenõrega. Moodustuv kilp on oksaga niivõrd ühte värvi, et jääb ka lindudele märkamata, sest harva on leitud tühjaks nokitud munakilpe.
Munajärk kestab paar nädalat, seejärel närivad röövikud end munast välja vastu oksa olevast küljest, söövad kogumikualuse võrse koort ja jäävad juba augusti lõpus vastsena talvituma. Hangunud näärmenõre ja allesjäänud munakest moodustab kaitsva varjendi, mille all röövikute kobar talvitub. Nad on väga külmakindlad. Karmil talvel, kui temperatuur langeb alla -37º C hukkub vaid osa populatsioonist.

Kevadel, kui õunapuudele ilmuvad noored lehed, lahkub seltsing munakilbi alt ja rändab võrsetippu. Seal tungivad tillukesed röövikud lehekesse ja kaevandavad selle tipmise osa säsikoes. Kahjustuse tagajärjel muutub lehetipp pruuniks ja kuivab. Kui vastsed on kasvanud mõne millimeetri pikkuseks ja lehekoesse enam kaevandama ei mahu, väljub pesakond lehekoest ja rändab tervele lehele. See mähitakse valkjasse või halli tihedasse võrgendisse ja liikudes tipust lehelaba suunas hakatakse lehte väljaspoolt hävitama.

Kahjustuse tulemusena jäävad lehest alles vaid leherood, mõnikord ka osake lehelabast. Kasvades ja toitudes tõmmatakse pessa üha uusi lehti, mähitakse võrgendisse ja hävitatakse. Kui lähikonnas lehed lõpevad, jäetakse senine pesa maha ja siirdutakse uuele oksale, kus kordub sama.
Täiskasvanud röövikud on kuni 1,5 cm pikkused, kollakas- kuni hallikasrohelised, 8 paari jalgadega. Pea rinnaosa ja rindmikujalad on mustad. Seljal on kaks pikirida karvadega kaetud musti täppe.
Üksikud võrgendipesad ei tee puule olulist kahju, kahjurite massilisel esinemisel aga jääb puu kängu ja saak väheneb. Kahjurite arvukust aitavad vähendada röövikutes arenevad kiletiivalised parasitoidid.

Kõige lihtsam tõrje koduaias oleks võrgendipesade koos röövikutega ärakorjamine ja hävitamine. Vajadusel võib kasutada aianduspoodides müüdavaid putukatõrjevahendeid nt Decis 2,5 EC, Decis Extra 100 EC, Decis Mega, Fastac 50, Karate Zeon jne. Lehekahjurite vastu pritsitakse õunapuud kas enne või pärast õitsemist või kahjurite ilmumisel.

Allikas: "Õun aias ja köögis", Maalehe Raamat



Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare