Eva Luigas õpetab, kuidas pelargoone pistikutega paljundada

Pelargoonid on läbi aegade olnud meie vanaemade aknalaudadel esikohal. Ehkki uuema aja suve- ja toalilledele on vahepeal rohkem tähelepanu pööratud, pole pelargoonid õnneks kuhugi kadunud. Vastupidi – tundub, et nad on jälle moes.

Vaata ka, millist mulda valida ja Mida poes müüdavad külvimullad tegelikult sisaldavad

Endistel aegadel, kui raske talutöö kõrvalt ei jäänud aega pirtsakamate suvelilledega mässata, kasvatati pikalt õitsevaid pelargoone just nende leplikkuse pärast. Nad ei pahanda, kui mõni kastmiskord jääb vahele, ega ole kahjuritele just esimene eelistus. Nad taluvad kuumust ja peavad vastu ka siis, kui suvi on jahedam ja vihmasem. Talvekorteriks võib neile olla nii tubane aknalaud kui ka jahe ja valge ruum.

Pelargoonidega saab taimestada rõdukaste ja ampleid, samuti sobivad nad suviseks augutäiteks äkisti tühjaks jäänud lillepeenrasse. Pelargoonid on usinad edenejad – ühest kevadel ostetud väikesest istikust sirgub suve jooksul võimas taim. Neid on juba praktilistel põhjustel vaja mitut puhku tagasi lõigata – nii taimele parema kasvukuju andmiseks kui ka hoogsa kasvu piiramiseks. Lühemaks lõigatud võrsed võtavad mullas või isegi veeklaasis juured alla ja aasta aega pärast esimese taime saamist võib neid kodus olla isegi üle kümne.