Olausson on kirjutanud oma kogemustest katteviljelusega, mille põhimõtted tulenevad loodusest. Looduses ei esine paljast mullapinda – seda katavad varisenud lehed või hakkab sinna tärkama taimkate. Usina aiapidaja peenarde pind on aga enamasti paljas – kõik umbrohud on kultuurtaimede ümbert ära kitkutud. See tähendab, et pealmine mullakiht on päikese ja tuule käes kuivanud ning seal ei ole elu – ei väikesi mikroorganisme ega vihmausse, kes on kolinud sügavamale.

Kui aiapidaja katab või multšib peenrad millegi orgaanilisega (näiteks õlgede, lehtede, muruniiduse vms), on ka mulla ülemine kiht niiske, seal käib aktiivne elutegevus ja mullaelanikud muudavad multšikihti järjest huumuseks.

Olen nüüdseks mitu aastat katteviljelust harrastanud ja tulemustega ülirahul. Ühelt poolt jääb ära kaevamine, teisalt väheneb kastmise ja kõplamise vajadus. Muld pakatab elust ja igas labidatäies on hulk vihmausse. Saak on tunduvalt suurem kui varem ja selle kasvatamine nõuab vähem tööd. Kõlab liiga hästi, et olla tõsi?

Üks miinus katteviljelusel tõesti on – peenrad ei näe nii ilusad välja kui tavaaianduses. Palja mullapinna asemel on taimede all orgaanilisest ainest multšikiht. Huvitav on aga see, et palja mullapinnaga peenrad ei näe minu jaoks enam ilusad välja – tajun, et pealmine kiht pole mullaelanike jaoks soodne.

Sügisel on paras muld talveks ette valmistada. Kui katta aiamaa lehtede, muruniiduse, juurviljapealsete või millegi muu orgaanilisega, siis ei uhu sügisvihmad ja talvine lumesulamisvesi väärtuslikke toitaineid mulla alumistesse kihtidesse. Pealegi rikastab kõdunev multš aja jooksul mulda veelgi.

Nendest ja teistest aianippidest saab lugeda veebilehelt www.maakodu.ee ja väärt infoga aitab kursis olla Maakodu Facebooki lehekülg. Tegusat sügist!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena