„See on vana Euroopa!“ Maakodu reisisellid tutvusid Inglismaa hotellide ja aedadega
(3)Hingematvalt kaunis! Ebareaalne! Nii ilus! Sellised südamest tulevad õhkamised kostsid Maakodu Inglismaa reisiliste suust sealsetes aedades ringi vaadates.
Reis kestab 21.–25. maini ja selle tippsündmus on Chelsea lillenäitus, mis on Maakodu tegevtoimetaja Eva Luigase sõnul justkui aianduse olümpia. Eva oligi reisisaatjana kaasas, valgustas oma kogemuste põhjal osalejaid Inglismaa aiandustavadest ja kohalikust eluolust. Sageli kippusid need lood olema nii naljakad, et kogu bussitäis rahvast rõkkas naerda.
Üks furoori tekitanud teema puudutab veekraane. Kohe esimeses ööbimiskohas tuli mitme toa termoregulaatoriga dušist vaid tulikuuma, lausa auravat vett. Traditsiooniliselt on Inglismaal kaks kraani – ühest tuleb ainult külma ja teisest kuuma vett. Jääb täiesti arusaamatuks, kuidas tuleks end pesta.
Teoorias peaks saama kraanikausi sobiva temperatuuriga vett täis lasta ja selle veega pesta, aga ühiskasutatavates tualettides polnud kraanikausi äravoolu sulgemiseks ühtegi korki. Kõige huvitavam oli Cambridge’i restorani tualett, kus kolme kraanikaussi suubus kokku kuus külma vee kraani.
Eva jagas oma kogemusi Inglismaa praktika ajast, kui vannitoas oli kahe kraaniga kraanikauss ja vann, kuid puudus dušš. Lõpuks ei jäänud neil muud üle, kui võtta kasutusele sangaga kastrul, kuhu sai paraja vee kokku segada ja ennast sellega üle loputada. „See on vana Euroopa! Siin käivadki asjad teistmoodi,“ ütles Eva.
Luksuslik hommikusöök, kuid tuppa ei pääse
Kui hotellidest rääkida, siis asus esimene Southend-on-Sea linnas ning selle vastas oli lõbustuspark ja väga pikk kai. Tegu on suvituspiirkonnaga, kus hooaeg polnud veel alanud. Õhtul jalutama läinud reisisellid nägid tänaval konutamas kodutuid, kes kerjasid raha.
Mõnes toas ei töötanud konditsioneer ja ka akent ei saanud avada, nii et ööbijatel kippus tekkima hapnikupuudus. Osad reisisellid panid jalanõu ukse vahele, et uks püsiks praokil ja niimoodi natuke õhku saada. Kuna hotellikoridoride õhk oli lõhnastatud, siis tuli tuppa imalmagusa aroomiga koridoriõhk.
Sealt lahkusime hommikul vara, et käia kahes kaunis aias, loe lähemalt – Maakodu Inglismaa aiareisil selgus, et sealsed aiad on kohanenud kliimamuutustega. Eva Luigas selgitas, mida oleks meil neilt õppida.
Teine hotell asus armsas Bury St Edmundsi linnakeses. Kitsad tänavad ja väiksed majakesed pärinesid justkui muinasjutust. Aastasadade vanuses majas tegutsev hotell oma käänuliste, madalate ja viltuste põrandatega oli omaette vaatamisväärsus. „Nautisin kaks tundi vanni, kuna kodus mul enam vanni ei ole,“ rääkis üks mees hommikusöögi ajal, kiites taevani sealset koorejogurtit ja granola müslit. Hommikusöök oli tõeliselt luksuslik ja see polnud mitte bufeelauas, vaid menüüst tellitav – pošeeritud munad, pannkoogid, avokaado röstsaiaga jm.
Pärast toidu nautimist oma toa ukse taha jõudes avastasid Eva ja Maakodu veebitoimetaja Heli, et nende uksekaardid ei tööta enam. Pärast pikka matka mööda kitsaid käänulisi koridore saadi vastuvõtulauast teada, et ukseluku patarei on tühi. Kohale saadeti šiki vestiga india mees pani vaid käsivarre vastu ust ja lukk hakkas justkui võluväel jälle tööle.
Selles hotellis oleks võinud peatuda kauemgi, kuid meid ootas uus aed. Kui Eestis oli ärasõidupäeval 26 kraadi sooja, siis Inglismaal võttis meid vastu 16kraadine vihmane ilm. Õnneks saime aedades jalutades kaela vaid mõne väiksema vihmasahmaka. Loodus on aga Eestiga võrreldes poolteist kuud ees. Kuna linnades ja aedades on jäetud päris suured alad niitmata, kasvasid seal juba rinnuni taimed. Elurikkust näitasid ka tee peal nähtud keerispea ja lilla-oranžid kukemaguna põllud, mis peaksid meeldima mesilastele.
Aururong ja umbrohtunud aed
Bressingham Gardenis olid kõrvuti aed ja aururongide muuseum, kusjuures piletihinna sisse kuulus ka sõit aururongiga. Lisaks töötas seal suur karussell, kus enamik hobuste seljas lustijaid olid lapselikult rõõmsad täiskasvanud.
Aed üllatas sellega, et osa sellest oli põlvini umbrohtu mattunud. Selgus, et koroonaajal olid Inglismaal nii karmid piirangud, et inimesed ei tohtinud kodust eriti kaugemale minna. Aed jäi aedniketa ja taimed elasid pea kaks-kolm aastat omasoodu. Tänavu veebruarist on seal tööl uus peaaednik, kes on koos oma meeskonnaga asunud aeda usinasti korrastama, meie sealoleku ajalgi puhastati istutusalasid umbrohust.
Kõige rohkem tähelepanu pälvis suurte valgete õitega kontpuu, mis erines täielikult Eestis kasvavatest kontpuupõõsastest. Sealse aia looja väidab, et Inglise stiilis aia saab luua eriti lihtsalt - Piisab neist 12 taimest, et kujundada endale imeline Inglise aed
Igal seal oma maja
Edasi viis tee ülikoolilinna Cambridge’i botaanikaaeda. Tee peal nägime, kuidas Inglismaal sigu kasvatakse – nad elavad põllul! Suur põld oli aedadega jagatud nelinurkseteks kruntideks, millest igaühel paiknes väikest kaarjat kasvuhoonet meenutav majake. Sellistes individuaalelamutes elasid emised põrsastega või kaalu koguvad kesikud. Notsud tuhnisid mõnuga maad või pikutasid pori sees. Tõeliselt nauditav seaelu!
Cambridge’is sõime lõunaks väga peent salatit ja traditsioonilist inglise lihapirukat kartulipudru, herneste ja sibularõngastega. Eva oli enne just rääkinud, et sealsed pirukad koosnevad taina sisse peidetud lihakastmest ega kõlba süüa. Nüüd tuli tal aga enda sõnu süüa. „Väga maitsev lõunasöök,“ oli reisiseltskond ühel meelel.
Cambridge’i botaanikaaed koosnes mitmest aiaosast, nii et seal leidusid nii kuivemat kui ka niiskemat kasvukohta eelistavad taimed, roosiaed, lõhnavate taimede aed, partidega tiigid, purskkaev, troopikataimedega kasvuhoone ja palju muud huvitavat.
„Siin on nii palju sõrmkübaralilli!“ võttis üks reisisell nähtu kokku. Sõrmkübaralilli oli tõesti nii valgetes, roosades kui ka lillades toonides ja need olid sirgunud 2–2,5 meetri kõrguseks.
Edasi suundusime Londonisse, et osaleda seal järgmisel päeval kauaoodatud Chelsea Flower Show’l. Ööbime hotellis, mille kohta ütles GoTraveli esindaja Age: „Iga britt tahaks elada Chelsea jalgpalliklubi hotellis.“
Eelviimane reisipäev ja Chelsea lillenäitus
Hotell asus kohe Chelsea jalgpallistaadioni kõrval ja on väga tipp-topp. Eva ja Heli said neljakohalise toa - kahe laia voodiga ning nelja tassi ja suure portsu kuumade jookide materjali ning küpsistega. Tekkis lausa küsimus, kas tegu on peretoaga või hoopiski swingerite toaga. Dušiotsikuid oli lausa kaks, vett sai soojemaks ja külmemaks timmida ning ka vann oli olemas. Mis sa hing veel tahad!
Hommikul kell kaheksa põrutasime kohe lillenäitusele ja seal jätkus uudistamist terveks päevaks. „Nii ilus! Uskumatu! Võrratu! Tasus tulla! Mida kõike inimesed ei tee! Tahan ka omale sõrmkübaralilli!“ Sellised kommentaarid kostsid meie reisisellide suust.
Näitusel nägi tõepoolest sõnulseletamatult kauneid taimi, seadeid, võistlusaedu ja palju muud huvitavat. No ja muidugi jälle ohtralt sõrmkübaralilli, nii et mõni aednik, kes ei arvanud sellest taimest varem midagi, lubas Eestisse jõudes kohe seemned osta ja neid lilli ise kasvatama hakata.
Chelsea näitusel pakuti suures valikus mugavalt pakendatud taimi ja seemneid, kuid kuna Inglismaa ei kuulu enam Euroopa Liitu, on sealt taimede ja seemnete toomine ilma saladusliku ja raskesti saadava fütosanitaarsertifikaadita keelatud. Seega saime näitusel vaid vesise suuga ringi vaadata.
Nutikate nippidega viljaaed
Viimasel päeval suundusime West Green Gardenisse, kus oli puuvilja- ja köögiviljaaed, millest reisiseltskond oli suures vaimustuses. Vaimustust lisas ka uhke kanamaja, kus sulelistel olid väga luksuslikud keraamilised vannid liivavanni võtmiseks.
Seal aias toimus ka ootamatu rünnak Maakodu peatoimetaja vastu, kui suures tiigis mõnusasti ujunud hanepaari meespool otsustas pärast inimeste möödumist avaldada oma naisukesele muljet ja jooksis Kadri ründamise mõttega talle selja tagant kallale. Õnneks susises ta selle käigus nii kõvasti, et Kadri jõudis reageerida ja hirmutas hane kõlava karjatusega eemale.
Viljaaias jäi kohe silma võrgust maja, mille sees kasvasid kirsid, marjapõõsad ja maasikad. Linnud ei pääse sinna saagi kallale, mesilased mahuvad aga läbi võrgu tolmeldama küll. Ka õunapuud kasvasid seal väga toredasti – osad olid kinnitatud kaartele, moodustades aiatee kohale rohelise võlvkäigu.
Eva selgitas, et sinna on valitud madalakasvulise alusega viljapuud (mis ei ole Eestis kasvatamiseks väga külmakindlad). Puud tõmmatakse trosside peale ning neid lõigatakse ja sõlmitakse igal aastal. Vormi hoidmiseks on kääritööd päris palju, näiteks pärast õitsemist lõigatakse võrsed viljaalgmest 1-2 punga peale tagasi ja ka hiljem tuleb võrseid kärpida.
Üllatuslikult olid osad õunu täis puud napilt puusa kõrgused. Nende jaoks valitakse spetsiaalsed istikud ja lastakse kasvada kaks latva, mis seotakse maaga paralleelselts asetseva toe külge. Kõik allapoole suunduvatelt pungadelt kasvanud võrsed kärbitakse tagasi. Lõikusega piiratakse ka ülespoole või küljele kasvavaid oksi, et puu oleks vormis.
Kogu köögiviljaaed oli kujundatud madalate selgepiiriliste pukspuuhekkide vahele, kusjuures köögiviljale lisaks kasvasid seal ka lilled – roosid, pojengid, floksid, pojengid ja muidugi sõrmkübaralilled. Nii tore, kui saab porgandipeenart rohides roosilõhna nuusutada. Taimed olid peenardesse istutatud mustrina, nii et köögiviljaaed saab pakkuda ka silmailu. Kartulid ja sparglid kasvasid aga hoopis suurtes kastpeenardes.
Ühest aiast teise sõites oli puhas rõõm näha, kuidas teede ääres kasvavad mitme meetri kõrgused helelillades õites rodod. Need kasvavad seal iseseisvalt, nagu võsa.
Rodoaed võtab sõnatuks
Viimases aias, Leonardslee Lakes&Gardens’is, laius suurel pinnal rodoaed. See oli vapustav! Rodode värvivalik ulatus seinast seina ja taimed kasvasid isegi kolmekordse maja kõrguseks. Kusjuures kõrged rodod olid nagu puud, mille tüved on tõeliselt jämedad. Kahjuks oli enamus rododendronitest juba ära õitsenud või õitsemist lõpetamas.
Aias oli väga palju skulptuure, neist osa moekalt roostes. Eraldi ala oli kängurude jaoks, keda oli nii pruune kui ka lumivalgeid. Nemad põõnasid rahulikult lopsakate õites rodode all.
Tegime sealses kohvikus ühise tee- ja võileivapausi, kusjuures laual olid ka skoonid või, vahukoore ja maasikamoosiga. Osad naised lubasid nüüd ka kodus skoone küpsetama hakata.
Edasi tuli sõit lennujaama ja koju. Lehvitasime meie toredale bussijuhile Grahamile, kes oli selgeks õppinud mitmed eestikeelsed väljendid ja jäi ootama järgmisi eestlaste gruppe.
