SUUR REISILUGU | Käärikunsti kõrgtase topiaariaias ja ökofarm, kus töötavad erivajadusega inimesed
Reis jätkus Belgia lõunaosas Valloonias. Kohe hommikul tuli bussjuhil ületada katsumus: sõita läbi üsna kitsast kahe kalju vahelisest lõhest.
Tegemist on Dinanti linna ühe maamärgiga, kus kalju lõhestab tänava täpselt keskjoonelt. Linnakeskuse poole liikuja peab kaljulõhest läbi sõitma, vastassuund aga möödub teiselt poolt nooljat kaljut. Et meie bussijuht soostuks oma bussiga kitsast lõhest läbi sõitma, läks appi alati abivalmis reisikaaslane Villu. Tema asjatundliku juhendamisega veeresime sellest lõhest lõpuks läbi ja kostitasime nii bussijuhti kui ka Villut seepeale vägeva aplausiga. Villu sõnul jäi kaljuseina ja bussi vahele kitsamas kohas napilt 5 cm!
Saksofoni sünnipaik ja lõbusad topiaarid
Dinanti linn on kuulus oma keskaegse kiriku ja kindlusmuuseumi poolest ning saksofoni leiutaja Adolf Saxi kodulinnana. Käisimegi kirikut uudistamas, paljud sõitsid köisraudteega üles kaljul asuvasse muuseumisse ja teised uudistasid saksofonimuuseumit. See oli üks tõeliselt eriline koht – pisike ekspositsioon on avatud ööpäev läbi ja seda saab tasuta külastada. Väikesesse ruumi oli teatraalselt kujundatud Adolf Saxi pärand ja saksofoni sünnilugu. Saksofon on ka Dinanti linnapildi lahutamatu sümbol, seda kohtas nii bussipeatustes, linnasiltidel kui ka kohvikutes.
Järgmine imearmas linnake oli Durbuy, milles asub lõbus topiaariaed. Topiaarideks nimetatakse mitmesugusteks kujunditeks või üldse vormi lõigatud puid. Durbuy topiaarid olid ülimalt mängulised – näha sai kõikvõimalikke loomakujusid elevantidest karudeni, sekka kanu ja paabulinde ning isegi paari turskemat prouat päevitustoolidel lesimas. Kuidas on selliseid kujusid võimalik pidevalt edasi kasvavatest põõsastest kujundada, on mõistatus omaette. Kas need meie põhjamaa aeda sobivad, on iseasi, aga käärikunsti kõrgpilotaažiks võib neid pukspuudest, pöökidest, ligustritest ja jugapuudest skulptuure pidada küll.
Lõunasöök Durbuy naaberkülas ja seejärel ootas meid hotell Liege’is. See linn tundus veidi mahajäetuna, sest praegu pole seal kõige paremad päevad. Südalinn on üles kaevatud, trammid ei sõida ja kogu Raekoja plats on üks suur ehitustander. Liege on eklektiline linnake, kus on vana ja uus arhitektuur üsna juhuslikul ilmel kõrvuti sattunud. Tundus, nagu linn oleks suuna kaotanud ja otsiks seda praegu. Ent neid ümberkorraldusi nähes võib loota, et mõne aasta pärast võib temastki saada hubane inimestekeskne linnake.
Suursugune Château Hex ja autentne Jaapani aed
Hexi maavalduse valis endale Liege’i printspiiskop Karel van Velbrück, kes soovis luua sinna oma Arkaadia. Ta ehitas 18. sajandil omale jahimajaks lossi, mille ümber rajas maastikupargi, ja nagu sel ajal oli aiakujunduses kombeks, ka eri stiilis teemaaiad. Mõis on praegugi erakätes, seepärast saime külastada ainult aedu ja parki ning uudistada hoonet väljastpoolt. Eri aiasoppides oli vaatamist aga küllaga.
Aias on 1400 liiki taimi, sealhulgas sadu ajaloolisi roose. Pilkupüüdvad olid ka aia eri soppidesse paigutatud terrakotaskulptuurid, mis kujutasid eri aastaaegu. Maastik lossi ümber oli mitmetasandiline, see andis aiakujundusele palju juurde. Mäenõlval asus vana viljapuuaiaga tarbeaed, mis oli ümbritsetud kivimüüriga. Tarbeaias kasvatati kõiksugust kraami ravimtaimedest juurviljadeni, puudu polnud ka kasvuhooned ja oma väike aiand-puukool, kus oma tarbeks taimi ette kasvatatakse. Vanimatest kõrvalhoonetest on kinnistul säilinud 18. sajandist pärit juurviljakelder. See oli peidetud müüris oleva ukse taha, ronirooside vahele.
Hoopis teine meeleolu tabas meid päeva teises pooles, kui külastasime Hasseltis asuvat Jaapani aeda. Jaapani aiad on ühtaegu minimalistlikud ja looduslikud, teisalt valitsevad aiakujunduses kindlad reeglid. Jaapani aed on koht mõtisklusteks ja loodusega ühte sulamiseks. Siin ei joosta ega räägita valju häälega, vaid tegeletakse pigem vaatluse ja sisekaemusega. See on koht, kus tuntakse ühendust esiisade ja kõrgemate jõududega.
Jaapani aias ei kohta suvelillepeenraid ega lilleampleid, püsililli ja õitsvaid puid-põõsaid kasutatakse minimaalselt ning neid istutatakse täpselt välja mõõdetud vaadetesse. Peale pigem madalakasvuliste puude-põõsaste-taimede on Jaapani aia kohustuslikeks elementideks vesi, kivid, kruus ja sammal. Jaapani aed jäljendab küll loodust, kuid päris omapäi taimedel vohada ei lasta. Kuna väga oluline on struktuur ja kontrollitud vorm, kohtab Jaapani aias pilgupüüdjatena erinevaid bonsaisid.
Kus on vesi, seal on kindlasti ka väikesed ojad, veevahus langevad kosed ja tiikides elavad kindlasti värvilised koid. Koid on Jaapani karpkalad, kes on aretatud spetsiaalselt ilukaladeks. Kuna aiast sai osta kaladele sobivat toitu, avanes kalu toites meie ees vahutav veemäng, kui hiigelsuured koid vastastikku trügides ja üksteisest üle „ronides“ ahnelt oma suurte suudega toidupalukesi püüdsid. Märga rüselusse sekkusid ka tiikidel ujuvad pardid, kes samuti toidujahile tulid. See oli päris lõbus vaatepilt.
Jaapani aed oli tugevas kontrastis varem nähtud pompoossete parkide ja kivimüüridel vonklevate väänroosidega. Ei mingit madalaks pügatud muru ja laugjat maad. Selle asemel laius puude all künklikul maastikul hoopis sammal. Huvitav, kuidas nad oskavad sammalt niimoodi kasvatada, et see justkui tihe ja pehme sametvaip maapinda veatult katab? Eks oma osa on selles ka keelusiltidel, mis iga natukese aja tagant külastajatele meelde tuletasid, et teeradadelt kõrvale astuda ei tohi.
Ökofarm erivajadustega inimeste teenistuses
Viimasel päeval käisime ühes erilises aiakeskuses ja ökofarmis. See pakub tööd 145 erivajadustega inimesele ja 30 juhendajale. Siin ei köitnud meid klassikaline õiteilu ja aiakujundus, vaid paiga filosoofia ja töötegijate siiras elurõõm. Farmis kasvatatakse loomi: neil on lihaveised, eeslid, kitsed, jänesed, kanad, mesilased jne. Kõikjal on selgitavad infotahvlid, mis tutvustavad loomi, taimi, linde ja nende kasulikkust. Näiteks ühel tahvlil näidati, milline näeb välja mesitaru seest, teine tutvustas jänese anatoomiat ja kolmandal kolid kohalikud metsalinnud.
Veidi eemal oli suur tarbeaed, kus kasvatati köögivilju ja maitsetaimi, teisel pool keskust aga kasvuhooned ja puukool. Ka keskusega koos toimivas aiakeskuses olid teenindajateks erivajadustega inimesed. Nad valmistasid oma pagarikojas küpsetisi ja kogukonna ökopoodki oli üheks nende töökohaks, kus müügil nende tehtud hoidised. Säärane kommuun aitab erivajadustega inimestel sotsialiseeruda, õppida toimetulekut, areneda, teha meelepärast ja jõukohast tööd ning tunda end ühiskonnas vajalikuna.
Ökoaianduskeskuse puudega inimestele rajas 1971. aastal Nelly Filipson, kes asutas vaimupuudega laste integratsioonikeskuse, millest arenes välja farm. Keskuse eesmärk on, et iga vaimupuudega inimene leiaks ühiskonnas omale koha.
Van Buureni majamuuseum ja aed
Vaikses Brüsseli linnarajoonis asuv art deco stiilis Van Buureni majamuuseum pani meie reisile väärika punkti.
David van Buuren (1886–1955) oli kunstimetseen ja erapanga juht, kes kogus selles ametis olles märkimisväärse varanduse. Ta lasi oma perele maja ehitada 1928. aastal. Selle Amsterdami koolimaja stiilis hoone interjöör on terves osas tellimustöö oma ala meistritelt. Van Buuren sai inspiratsiooni 1925. aastal Pariisi toimunud käsitöömessilt ja enamik mööblit on valmistatud tema enda eskiiside põhjal. Maja sisekujunduses on nii Belgia, Prantsusmaa kui ka Hollandi dekoraatorite meistriteoseid, alates mööblist ja vaipadest, lõpetades maalide ja lauanõudega.
Aiakujundusega on tegelenud läbi aastakümnete kaks maastikuarhitekti, kuid aia eestvedaja oli David van Buureni abikaasa Alice van Buuren (1890–1973), kes lasi rajada maja arhitektuuriga harmoneeruva art deco stiilis aia, mille pärliks oli roosiaed. Pärast abikaasa surma ostis Alice van Buuren lisaks nende maatükki ümbritsevad kinnistud ja laiendas aeda. 1960ndatel rajati siia jugapuuhekist labürint ja kalli abikaasa mälestuseks nn südamete aed. Muide, labürint pakkus reisilistele parajat peamurdmist. Oli tükk nuputamist, et sealt välja pääseda.
Buurenid paigutasid teise maailmasõja puhkedes oma hinnalise kunstikogu ohutusse kohta ja kolisid Ameerika Ühendriikidesse, kus elasid viis aastat Plaza hotelli sviidis. Nad käisid läbi selliste kuulustega nagu kuninganna Elizabeth II, kuningas Baudouin, Coco Chanel jt. Pärast sõda koliti Belgiasse tagasi. Õnneks oli nende maja sõjast peaaegu puutumata jäänud.
Mitte ainult vaatamisväärsused
Reisimuljed talletuvad enamasti nähtud vaatamisväärsustest, kuid suure panuse annavad ka olmelised seigad. Meie reisi kolme viimast päeva hoidis kerges ärevuses bussijuht, kes sõnagi inglise keelt ei mõiganud ja prantsuse keelt perfektselt oskavate reisikaaslastega miskipärast kontakteeruda ei soovinud. Nii pidid meie supergiid Juune Holvandus ja alati kõike rahulikult võttev reisijuht Age Põder pidevalt valvel olema, et pisut torssis roolikeeraja ikka õigesse suunda sõidaks. Paraku niipea, kui hakkasime teda usaldama, põrutas ta soovitust täpselt vastassuunda ning Juunel ja Agel oli tükk tegemist, et bussitäis Maakodu aiareisilisi lõpuks õigesse aeda jõuaks.
Kuna seltskond oli seiklushimuline, võtsid kõik bussijuhi vimkasid rahulikult ja nautisid bussiaknast avanevaid vaateid. Tõrges bussijuht aga sai oma vitsad kätte Castel de Pont à Lesse maamõisa rajatud hotellis, kus ta unustas parklas bussile käsipiduri peale tõmmata ega kasutanud kallakul parkides ka rattaklotse. Tagajärjeks kolm mõlkis autot. See oli hetk, kui kõigil hakkas temast lihtsalt inimlikult kahju...
Meie reisile lisas vürtsi veel see, et ööbisime kuue päeva jooksul neljas hotellis. Iga kord oli uudistamist palju – kui lai voodi seekord toas on, milline on teiste reisikaaslaste tuba, kuidas käsidušist vesi kätte saada nii, et pea kohal olevast suurest dušisegistist see ootamatult lagipähe ei sajaks, milline on seekordne hommikusöögimenüü jne.
Ohtrate reisimuljete kõrval said Maakodu reisisellid tänu ühistele lõunasöökidele oma kodusesse menüüsse vähemalt kaks uut retsepti. Need on Belgia lihapallid ja Liege’i siirup. See viimane kuulub olulise komponendina lihapallikastme retsepti ja sobib imeliselt ka juustumoosiks. Seepärast sukeldus enamik seltskonnast viimasel päeval suure toidupoe lettide vahele, et omale reisisuveniiriks see siirup kaasa osta.
Reisi lõpus tegime juba järgmise aasta Maakodu lugejareiside plaane. Seega tasub olla meie tellija, sest just lugejate silmaringi avardamiseks Maakodu toimetus koostöös GoTraveliga selliseid avastusreise maailma eri paigusse ju teeb.
Loe ka reisi esimest osa!
