SUUR REISILUGU | Belgia aiad ja pargid võlusid Maakodu reisiliste südamed
Kuna Belgia pole omaette reisisihtkohana just tihti reisibüroode kalendrites, otsustas toimetus koos hea koostööpartneri GoTraveliga külastada just seda teenimatult tähelepanu alt välja jäänud riiki. Juba esimestel tuuripäevadel selgus, et valik osutus õnnestunuks. Kuuepäevase reisi jooksul nägime nii aedu, parke kui ka kuulsaid muuseume ja maitsesime head-paremat, ning kuna tegu on Euroopa Liidu liikmesriigiga, sai külakostiks ka taimi, aiatööriistu ja seemneid piiranguteta kaasa tuua.
Kuid mida siis nähtust tasuks esile tõsta?
Meise botaanikaaed
Reisi esimene sihtkoht, 200-aastane Meise botaanikaaed on üks Euroopa vanemaid ja asub Bouchouti lossi maadel ligi 92 hektaril. Selle lossi rajas Belgia kuningas Leopold II oma õele keisrinna Charlotte’ile, keda vaevasid vaimse tervise probleemid. Pärast Charlotte’i surma 1927. aastal otsustati maavaldusele luua botaanikaaed.
Botaanikaaia pindala on tohutu. Peale avamaakollektsioonide, mis on paigutatud erinevatesse teemaaedadesse, on seal hiiglaslik 7600-ruutmeetrine kasvuhoonekompleks, mis kannab nime Green Ark (Roheline Laev). Kasvuhoone on koduks üle 10 000 taimeliigile kõikjalt maailmast. Seal säilitatakse ja uuritakse meie planeedi ohustatud taimi, lisaks on seal suur seemnepank, kus talletatakse ohustatud taimeliikide seemneid, et saaks neid loodusesse taasasustada. Reisikaaslane Tiina märkis väga tabavalt, et see kasvuhoone oli justkui taimede Noa laev. Veeaias jagus samuti põnevust. Seal said külastajad endale köite abil parve tõmmata ja sellega end üle vee aiasaarele sõidutada.
Reiskaaslane Aet tunnistas, et pole seni olnud botaanikaaedade tulihingeline fänn, kuid Meise botaanikaaed võlus teda just oma põneva kuningliku ajalooga. Kollektsioonide kõrval meeldis Tiinale ka sealne aianduspood oma eestimaisest hoopis teistsuguse taime- ja seemnevalikuga. Tema sai sealt endale efektse lehemustriga kuningbegoonia, mida oli juba kaua taga otsinud.
Botaanikaaias (ja hiljem igal pool mujal) nägime oma silmaga rohkesti Eestiski levima hakanud Hispaania teetigusid, kes olid hostad jt mahlaste lehtedega taimed üsna pintslisse pistnud.
Brüssel ja üllatav paraad
Pärast botaanikaaeda läksid reipamad linna peale, osa aga veeretas end voodisse, sest jalad olid saanud vett ja vilet. Tuli ju linnas ära näha Raekoja plats ja Brüsseli kuulus purskkaev Manneken Pis ehk Pissiv Poiss. Seda nägemata pole sa ju Brüsselis käinudki!
Maakodu toimetuse esindus pani GPS-i tööle ja hakkas selle järgi sammuma. Tee sinna oli pikk ja täidetud ahvatlevate turistilõksude – poodidega. Kohati pani GPS täiesti puusse ja siis tuli kohalikelt teed küsida. Peab ütlema, et kõigi pettumuseks oli see kuulus skulptuur äärmiselt pisike, aga rahvast tõukles selle ümber hulganisti. Küll aga jättis sügava mulje Raekoja plats, mis on õigusega üks Euroopa võimsamaid.
Tagasiteel hotelli sattus osa reisiseltskonnast peale kummalisele karnevali moodi rongkäigule. Hiljem selgus, et tegemist oli Zinneke paraadiga, mis toimub iga kahe aasta tagant. Paraadivahelisel ajal koostavad ja harjutavad muusikakollektiivid uut kava ning ehitavad efektseid liikuvaid konstruktsioone, et siis paraadil nendega pealtvaatajaid üllatada. Rongkäigulised esitasid oma lustlikke etteasteid ja linnarahvas huilgas rõõmsalt kaasa.
Ehkki Brüssel on suurlinn, on linna keskus eelkõige inimeste, mitte sõidukite päralt. Autodele oli paljudel tänavatel jäetud vaid ühesuunaline kitsas postpiiretega märgistatud koridor. Enamiku tänavafrondist võtsid enda alla peale jalakäijate ja ratturite liikumisteede väikesed haljasalad ja mõnusad istumiskohad. Autosid liikus keskuses vähe, laupäeva õhtul vuras meist mööda ainult mõni üksik takso. Seega ei ole nii, et vähem autoteid peaks alati ummikuid tähendama. Silma jäi ka see, et polnud liikumist raskendavaid äärekivisid, tänavad olid ühetasandilised. Ei ole see Brüssel sugugi mingi külm ja kõle eurokants, hoopis inimsõbralik ja rohelust täis.
Atomium ja kuninglik Laekeni park
Kohatisest seenevihmast ja udusest ilmast hoolimata mõjus Belgia maamärgiks kujunenud Atomium visuaalselt väga võimsalt. See ehitati 1958. aastal maailmanäitusele Belgia paviljoniks ja tekitas alguses belglastes vastakaid arvamusi, kuid maailmanäituse lõppedes sai selgeks, et Atomium jääb alles. Hoone kuju sarnaneb rauakristalli aatomiga, on 102 meetrit kõrge ja koosneb üheksast teraspallist, mida ühendavad omavahel terastorud. Pallides asuvad restoranid ja näitusesaalid, lisaks saab sealt imetleda vaadet Brüsselile. Igatahes leidsime, et just see on sobiv koht teha üks grupipilt.
Hommikune jalutuskäik kuninglikus Laekeni pargis oli samuti äärmiselt tore. Laekeni park on mastaapidelt küll suurem, aga seda võib võrrelda meie Kadrioru pargiga. Erilist vaimustust kutsus reisiseltskonnas esile aiaosa Jardins du Fleuriste ehk Floristide Aed, mis oli kujundatud regulaaraia stiilis. Erinevad soolopuud, nööri järgi sirgeks lõigatud hekid, kujundeid moodustavad püsikupeenrad ning õite- ja lehevärvide mäng ei jätnud kedagi külmaks. Toreda üllatusena selgus, et see punaste õiekobaratega pilkupüüdev ilutaim, mida aiakujundajad rohelt kasutanud olid, on punane kannuslill, kes suudab meie tingimustes täiesti rahuldavalt talvituda.
Tervureni park ja kuninglik Kesk-Aafrika muuseum
Tervureni park asub 205 ha maa-alal kohas, kus kunagi olid hertsog Brabanti jahiloss ja jahimaad. Nüüd on see park Brüsseli elanike jaoks olulisim jalutamise, sportimise ja vaba aja veetmise koht. Kui lossi, kus nüüd asub Kesk-Aafrika muuseum, ümbritsevast Prantsuse stiilis regulaaraiast treppe mööda alla kõndida, avanesid võrratud vaated maastikule, alleedele ja veekogudele, mille ääres paterdasid veelindude pered ning silkasid ringi oravad ja jänesed. Veesilmad olid vallutanud sajad häälekat kontserti andvad konnad. Kohati oli linnulaul ja konnakontsert nii vägev, et raske oli kõrval jalutava kaaslase juttu kuulda. Vaat mis tähendab, kui lased loodusel omapäi tegutseda – loodus tuleb siis linna tagasi.
Enne kui läksime lossis asuvasse Belgia kuninglikku Kesk-Aafrika muuseumi, nautisime äärmiselt maitsvat mitmekäigulist lõunasööki muuseumi restoranis.
Kesk-Aafrika muuseum jättis kõigile sügava mulje. Nagu paljudel Euroopa riikidel olid ka Belgial oma asumaad. Üks neist asus Kesk-Aafrikas Kongos ja just sellele piirkonnale ongi muuseum pühendatud. Koloniaalaeg jättis sellele Aafrika piirkonnale sügavad armid, mis tuikavad veel tänapäevalgi. Tol ajal võisid kolonistid jõuga võtta kõike, mis nende teele jäi – nii inimesi, ajaloolist pärandit, kunstiväärtusi kui ka loodusvara. Suuremat tähelepanu sellise tegevuse tagajärgedele ei pööratud. Kuningliku Kesk-Aafrika muuseumi ellukutsumist peetaksegi justkui vabanduseks asumaad laastanud koloniaalaastate eest ja kummarduseks sealsele sitkele rahvale. Võimatu on paari lausega sealset ekspositsiooni kirjeldada, see oli nii võimas. Ehk annavad killukese sellest edasi fotod, mis me seal tegime.
Killuke art noveau’d
Õhtu lõpuks käisime ära ka ühes teises äärmiselt märgilises majas – juugendstiili ühe teerajaja ja hilisemale art noveau stiili viljeleja Victor Horta (1861–1947) kunagises kontori- ja eluhoones Maison & Atelier Horta ehk nüüdses Horta muuseumis, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Meile oli majas reserveeritud privaatne külastusaeg, saime kogu mitmekorruselise hoone läbi käia alt köögist kuni katusekorrusel asuva teenijate toani välja. Peale majavälise märgilise arhitektuuri oli ka kogu sisekujundus vaimustavalt stiilipuhas ja luksulikult art noveau! Tahaks ise elada selliselt kujundatud ja peensusteni läbimõeldud ruumikasutusega majas, mis mõjus tervele meie reisiseltskonnale nagu üks priske šokolaadirosin.
Mõlemad nähtud muuseumid võiksid kuuluda nende inimeste reisiprogrammi, kes Brüsselisse vaid ostureisi või pikka nädalavahetust planeerivad.
Château de Seneffe ja Jardins d’Annevoie
Seneffe’i mõis tervitas meid võimsate pöögipuude, niidul kappavate hobuste, kaunilt kujundatud aia rüpes valendava orangerie ning justkui joonlaua järgi mõõtu lõigatud spaleerpuude ja hekkidega. Mõisa peamajas aga saime piiluda nii sajanditetagust kui ka tänapäevast eluolu, veidi omanäolise kiiksuga kujundatud keskkonnateemaliste installatsioonide näitust.
Annevoie aedade veemängud olid seninägematud. Sealseid veekaskaade võib õigusega nimetada inseneriteaduse, loodusjõudude ja pargikujunduse ühendatud meistriklassiks. Aia põhiideed kannab vesi, mis pärineb neljast allikast, ning kõik sealsed eri tasanditel asetsevad tiigid, kosed, kaskaadid ja purskkaevud toimivad vaid tänu nutikalt ära kasutatud looduslikule veesurvele. Mingeid vahepumpasid ei ole vaja läinud.
Kogu parkaed on hekkide ja puusaludega jaotatud osadeks, millest igaühest avanesid kaunid vaated. Lisaks iluaiandusele jätkus uudistamist ka sealses tarbeaias. Kahjuks oli ka Belgias sel aastal erakordselt jahe ja sademeterohke kevad (see paistis ka teistes külastatud aedades ja parkides silma), seepärast paljud taimed alles ootasid oma kasvukohale istutamist. Tegevtoimetaja Eva mainis, et vähemalt selle aasta juuni alguses on tema kodused tomatitaimed Lääne-Euroopa aednike taimedest kobedamad ja kasvavad juba paar nädalat ilma mingi katteloorita rahumeeli avamaal.
