MÕTISKLUS | Sült on nullkulutoit, aga selle valmistamise oskus sureb ilmselt meie põlvkonnaga välja

Nullkulu, laiemalt ringmajandus, ristkasutus, taaskasutus on moesõnad, mille sisuks on emade-esiemade ammu unustatud vanad tavad.

Sõitsin terve novembrikuu esmaspäeviti bussiga Tallinna vahet, et käia Tallinna Teeninduskoolis nullkuluga toiduvalmistamise koolitusel. Oskus kasutada köögis nutikalt, ninast sabani ära kogu kallis tooraine on gastronoomiakultuuri vundament, aga vahepeal oleme mugavuse ja aja kokkuhoiu ja teab mille tõttu veel väga suurde raiskamisse kaldunud. Nüüd on aeglane toit, võimalikult väike jäätmekulu ja -jalajälg jälle popp. Trendikas on kasutada pavlovabesee tegemiseks ausat ja õiglast mahekanamuna, selmet võtta külmikust tetrapakk pastöriseeritud munavalgemassiga. Ja korraldada selle järgi kogu oma menüü, nii et kadusid ei tekiks – pavlova kõrval peab olema järelikult veel üks magusroog, mis kasutab ära järele jäänud munakollased.

Väljasuremisele määratud

Paraku olime sunnitud seal koolitusel – kooli- ja lasteaiakokad, pagarid ja kohvikupidajad, õpetajad – isekeskis tunnistama, et eesti pühadeköögi klassika sült ja selle valmistamise oskus sureb ilmselt meie põlvkonnaga välja. Sült on ju eriline nullkulutoit, milles kasutatakse ära niisugused lihakeha osad, mida mujale eriti ei sokuta. Aga lapsed ei söö enam koolis ja lasteaias isegi kartulit, sülditraumast rääkimata! Süldikeetmine, pasteeditegu, pohlamoos, kõrvitsasalat, pottides jahtuvad koorega keedetud porgandid, peedid ja kartulid, millest kilode viisi salateid hakkida – need kuulusid minu põlvkonna jõulude juurde. Milliseks kujunevad minu laste perede kombed? Õnneks on neil iga päevaga suurem kokkamishuvi, kõik oma mandrimaale saadetud kokaraamatud pean tasapisi saarele tagasi tassima, praegu laename neid raamatukogust – mis on ju iseenesest ka väga öko ja äge.

Lapsepõlve jõuluelevus

Mäletan ka kuuse kaunistamise elevust. Kastid kulinatega, mis terve aasta seisid kingakapi ülemises riiulis, tõsteti esikuvaibale, seal sai siis tunde istuda, karralõngu harutada ja jõulukuulidele uusi niidisabasid taha siduda. Kuna moed ikka vahetusid, siis oli neid jõulukulinaid igas värvitoonis, meelde on jäänud ühed vastupidavad plastist sibulad-herned-porgandid. Köögiviljad pidid meie arvates kindlasti kuusele minema, aga seal oli veel hulk kergesti purunevaid igat värvi käbikujulisi klaasehteid, mida kassikäppade tõttu jäi aasta-aastalt vähemaks.

Igas peres on ilmselt niisugune aardekirst, kust kord aastas tõstetakse välja kuuseehted ja -kaunistused – klaasist vanaaegsed ja plastist modernsemad. Enne kui järgmise Temu tellimuse teele paneme, lähme ehk sel aastal ja küsime, kas vanaema või vanatädi lubab oma aardekirstudes tuulata? Paljuski on uus ja moodne ammu unustatud vana teine, kolmas või kes teab mitmes tulemine.

Muutumismäng jõulukuulidega

Käsitööpoodidest ja veebiavarustest leiab ka hulganisti seest tühje, läbipaistvaid, keskelt pooleks käivaid plastist jõulukuule. Plastist küll, kuid nagu plastkuuskegi, saab ka neid aastakümneid taaskasutada ja igal hooajal endale meelepärase sisuga täita – pole muret, et värv moest läheks või kassil mänguhoos klaaskuul kildudeks puruneks. Mulle meeldis sel aastal pronksikarva hortensia ja lumivalge pärl-hõbeleht, aga järgmisel aastal kasutan võibolla ära vanad katkised pärlikeed või hoopis kokkukägardatud kuldkollased kõrred.

Oksast jõulukaunistus

Juba aastaid ei osta ega telli ma ise jõuludeks midagi juurde, vaid kombineerin kodu kaunistades olemasolevaid varusid. Aida all oli ports ilusaid, merelainetes siledaks kulutatud puuoksi ja lauajuppe. Kuldsed käbid ripuvad mu oksal nüüd just nagu jääpurikad või kastepärlid, sarapuu-urvad või pärnaõied. Pole loodusest paremat inspireerijat. Ma lihtsalt proovin järele aimata seda, mis on juba loodud. Me ei tähista kodus pealesunnitud kingirallijõule, kuid hea meelega aitan ma küünalde põletamisega kaasa talvise pööripäeva aegsele kõikehõlmava pimeduse peletamisele. Omamoodi, taaskasutades ja võimalikult väikese kuluga.

Vaja on

• metsast või mere äärest üles korjatud ilusat iseloomuga oksa

• suuremat hulka toon toonis pärli- või merevaigukarva või kullasäras eri suuruse ja kujuga jõuluehteid

• paber- või takunööri, ilutraati või karraniiti

Seinale või akna ette panekuks kinnita oksa külge paraja pikkusega nöör ja riputa oks aasapidi näiteks riidenagi külge – siis on sul lihtsam jõuluehteid kinnitada. Nüüd võta parajalt pikk nöör või traadijupp ja kinnita selle mõlemasse otsa üks jõulukaunistus. Riputa nöör üle oksa – mitte päris pooleks, vaid jäta otsad erineva pikkusega kõlkuma. Kui oled leidnud oma kaunistustele sobiva mustri ja järjekorra, fikseeri paelad sõlmega. Riputa oksale nii palju kulinaid, et süda oleks rahul ja meel rõõmus või varud ammendatud.

Oksakaunistusest saad soovi korral kujundada oksalühtri. Kinnita küünlaalused oksale ja süüta pühade ajal küünlad – just nagu kuusepuul, ainult kardinad hoia ohutus kauguses. Oksale saad kinnitada teisigi klambriga linnu- või loomakujulisi kaunistusi. Päris küünaldest ohutumad on muidugi patareidega LED-tulukesed.

NIPP!

Kaunistuse miniversiooni saad teha nii, et riputad ühe ca 20 cm pikkuse lehisekäbidega oksakese külge kümmekond kuldset käbikujulist jõuluehet.