Longus laugul on lapikud lehed ja mahe maitse, mida saab nautida kevadest sügiseni

Longus laugult (Allium nutans) saab mahlakaid ja kerge küüslaugumekiga lehti näpistada varakevadest hilissügiseni.

Aastaid tagasi kasvas meil aias üks lamedate lehtedega "roheline sibul", mis kogu perele oma maheda maitse tõttu väga meeldis. Talisibul tundus tema kõrval liiga terav. Meeldis ka see, et ta oli püsik ja kevadel väga varakult alati peenral olemas. Lehed hakkasid tulema kohe, kui maa oli sulanud. Ilmselt jäid taimed vahepeal hooletusse ja hääbusid vaikselt. Päris kahju oli. 

Siis ma veel ei teadnud, et see sümpaatne kompaktse puhmikuga "sibul" on longus lauk. Inglise keeles on ta nimi Siberian Garlic Chives, soome keeles siperianlaukka. Siberis ja Kesk-Aasias kasvab longus lauk metsikult looduses.

Mõni aasta tagasi leidsin aiapoes seemneid varudes aga meie kaotsiläinud "lemmiksibula" uuesti üles. Kasvatasin seemnest istikud, istutasin peenrale ja nüüd on see mõnus lauk-püsik lauguliste peenral talisibula ja murulaugu kõrval tagasi.

Longus laugu lehti saab tarvitada pidevalt kogu suve kuni hilissügiseni välja, need on alati parajalt mahlased, ei muutu puiseks ega mõrkjaks. Suve esimesel poolel on struktuur siiski veidi õrnem. Roosakaid õisi on näha puhmikul kogu suve jooksul.

Longus lauku innustab sööma ka käsiraamatutest ja veebist leitud info, et ta sisaldab nimetamisväärselt C- ja muid vitamiine. Rohkelt on ka rauasooli, mistõttu tasub seda lauku tarbida kehvveresuse korral. Süüa võib ka ebasibulaid.

Longus lauk on tänuväärne köögivili, sest ta on väga külmakindel ja ka meie heitliku ilmaga talved ei häiri teda. Kevadel elavad kasvavad taimed rahulikult üle viie-kuuekraadise öökülma. Samuti ei kimbuta longus lauku haigused. 

Paljundada saab teda nii seemnetega kui ka puhmikut jagades. Jagada on parem kevadel ja suve esimesel poolel. Taimede paras vahekaugus on 25 x 25 cm.

Longus laugust rohkem on koduaedades levinud murulauk (loe kasvatamise kohta SIIT) ja talisibul (loe SIIT).