Polüvitamiinidega võrreldavaid marju andvat pihlakat nimetati vanasti ka leivapuuks

Paljud soovivad koduaeda pihlakat. Tema hea renomee tuleneb puule omistatud kaitse- ja tervistamisvõimest. Aga lisaks on pihlakal ka silmapaistev sügisvärvus ning vitamiinirohked marjad. Õitsemise ajal lisaks kena kaeda.

Oma kodumaiseid pihlakaliike loeme kokku kolm. Lisaks üldlevinud harilikule pihlakale (Sorbus aucuparia) kasvab Lääne-Eestis ja Saaremaal samuti pihlakate perekonda kuuluv pooppuu (S. intermedia) ning Saaremaa lääneosas looduskaitsealune tuhkpihlakas (S. rupicola). Kaks viimast on küll lihtlehtedega, aga samasuguse tugeva lehekonsistentsiga nagu hariliku pihlaka liitlehedki. Pooppuu leht on ka kenade ümarate hõlmadega, peaaegu poolel teel, et muutuda jaguseks ja siis juba liitleheks.

Pihlakatel, eriti pooppuul, mida ka jahumarjaks kutsutud, on ajalooliselt oluline osa olnud meie esivanemate toidulaual. Pooppuu marjade jahu on leiva sisse pandud. Sellest ka osa tema rahvapäraseid nimetusi – leivamarjapuu, leivapuu.

Vaata ka - Pihlakatest saab valmistada moosi, teed ja isegi põsepuna

Aga lisaks on terve hulk erinevaid pihlakaid, mis sobivad ka silmailuks.