02.02.2022, 10:40

Küünlapäeval murti talve selgroog ja mehed tegid naiste töö ära

Küünlapäev, 2. veebruar (Lääne-Eestis nimetati seda pudrupäevaks), oli minevikus üks olulisemaid südatalve tähtpäevi. Sel päeval keedeti rituaalseid toite, nagu tanguputru ja sealiha, ning valmistati küünlaid. Uskumuse kohaselt põlevad küünlapäeval tehtud küünlad heledalt.

Toimetas: Heli Raamets

Veebitoimetaja

Usuti, et küünlapäeval valatud küünlad põlevad heleda leegiga.

Foto: Anni Õnneleid

Selle päevaga lõppes kesktalve periood ja lõppesid ulatuslikud pühadki. Algas kevade ootus ja ettevalmistus uueks tööajaks. Saartel, Lääne-Eestis ja paiguti ka põhja aladel nimetati küünlapäeva viimaseks jõulupühaks. Saaremaal ja Läänemaal hoiti jõuluõllest üks ankur küünlapäevaks, ühtlasi söödi ka jõulutoite, kas jõulust ülejäänuid või jõulutoitude sarnaseid. Kohati toodi õledki tuppa.

Küünlapäeval pidi pool inimeste ja loomade toidust alles olema. Tavaks oli ütelda, et sel päeval murtakse talve selgroog, talve süda lüüakse lõhki, küünlapäevast hakkab talvel teine silm vett jooksma, kõrred „lund vihkama“, siga „kõrva paistma“ jne.

Küünlapäev on esimene suurem naistepüha, siis käisid naised külas ja kõrtsis, mehed tegid kodus naiste töö. Oluline oli küünlapuna ehk naistepuna joomine.

Kommenteeri Loe kommentaare (8)