Nagu mäletate, soojendas ühel hetkel neid minu kass Pätu (loe sellest SIIT). Ta mahutas end karpi ja vaatas süütute silmadega otsa, justkui öeldes: Mina olen ju sinu kuumaasikas! Ma polnud üldse kindel, kas see võis saada taimekestele saatuslikuks. Rohkem ta minu külvikasti ei pugenud ja eks ma kaitsesin seda ka igal võimalik moel.
Igatahes kuu aja möödudes hakkas külvikastis mõnusalt rohetama. Kui mina ütlesin, et „vaatamata sellele, et kass seal püherdas”, siis abikaasa parandas mind: „Pigem ikka tänu sellele, et Pätu seal püherdas.”
Veidi hiljem oli külvikastis ühtlane roheline taimemets. Taimi oli liiga palju! Aga see vist ongi algaja külvaja viga – uhad seemned maha, aga ei arvesta, et idanemisprotsent võib olla 100.
Hakkasin siis vaikselt neid pikeerima ehk istutama suurematesse pottidesse. Taimed olid tegelikult imepisikesed ja see oli üks õudne nikerdamine. Ettevaatlikult nad eraldada, juured korralikult otse mulda panna, õrnalt aga samas piisavalt tugevalt need kinni suruda. Panin perliidipuru pinnale, sest see hoiab väga hästi niiskust ja pole ohtu, et pisikesed taimed kuiva kätte jääksid. Niiskust annab neile ka tänuväärne kookosturvas, mida segasin mulla sisse.
