Maakodu reisigrupil õnnestus prantsuse bussijuhid ära taltsutada

Esimesel kahel päeval oli Maakodu aiareisi seltskond hädas bussijuhiga, kes keeldus sõitmast hotelli või külastatava aia lähedale (loe SIIT). Kolmanda päeva hommikul tundus, et toimunud on suur muutus!

Kui õhtul kupatas väike torssis bussijuht kogu seltskonna keset tänavat bussist välja, sest tema sõnul ei olnud suure reisibussiga võimalik hotelli juurde sõita, siis hommiku saabudes üllatas ta kõiki. Selgus, et hotelli juures on siiski võimalik peatuda.

Rooli asus suur bussijuht ja tärkas lootus, et kõik eelmise kahe päeva kannatused võib selja taha jätta. Lootus suri siiski esimesel ringil, kust juht ei pööranud õiges kohas maha, vaid tegi auringi. Auringi põhjuseks võis muidugi olla ka Eve sünnipäev ja see, et kogu bussiseltskond laulis giid Sirje eestvõttel talle jaapani, saksa ja prantsuse keeles sünnipäevalaulu.

Sirje on puhas kullatükk ja teadmiste varamu. Tänu 30 Prantsusmaal elatud aastale suudab ta vastata põhjalikult igale küsimusele sealse eluolu kohta ja annab ülevaate ka viimase kahe tuhande aasta jooksul toimunud sündmustest. Läbi said võetud nii koolisüsteem (algab kolmandast eluaastast) kui ka pensionile mineku iga, sinna vahele ka pulma- ja matusekombed.

Igal juhul oli meeleolu hommikul ülev ja jututeemad põnevad. Rikaste ja ilusate linna Deauville’i jõudsime arvatust kiiremini. Juht peatas bussi suures bussiparklas ja teatas tõredalt, et ta ei saa nii suure bussiga kesklinna sõita. Nii ei jäänudki muud üle, kui maha kobida ja kondiauruga edasi liikuda. Mõnekilomeetrise linnatänavatel orienteerumise järel jõudsime linnavalitsuse kauni hoone juurde, imetlesime luksushotelle ja suundusime mere äärde.

Kuna sel aastal on kevad Prantsusmaal pikalt jahe olnud, polnud rannahooaeg veel alanud. Päikesevarjud olid küll paigas, kuid veel lahti tegemata ja kohalikud promeneerisid niisama edasi-tagasi.

Kui Mers-les-Bainis nägime rikastele suvitajatele rentimiseks mõeldud rannamajakesi, kus riideid vahetada ja rannatarvikuid hoida, siis Deauville’is olid sama eesmärgiga boksid üksteise kõrval reas, igaühel tuntud näitleja nimi.

Seni kui reisiseltskond rannas promeneeris, astusid giid Sirje ja GoTraveli reisisaatja Hele jõulisi samme, et ohjeldada meie prantslastest bussijuhte. Ühendust võeti nende ülemusega, kes tegi meestel kõrvad tuliseks. Selle tulemusel tuli buss meile kesklinna järele (mahtus küll!).

Kalvadosi saladused

Suundusime Christian Drouini kalvadosi mahetalu poole ja imede ime – bussijuht sõitis lausa hoovi sisse ja pööras seal sõiduki ka ümber! Tegelikult oli seal lausa ringtee, mis oleks asja hõlbustanud, aga meie juht nii labase lahenduse peale ei läinud. Ta tuli bussist välja, takseeris hoovi laiust siit ja sealt ning hakkas siis edasi-tagasi jõnksutades bussi keerama, samal ajal kui teine juht väljas juhendas.

Eestlastel polnud aega kogu seda teatrit pealt vaadata, sest kohalik perenaine viis meid tootmishoonesse ning andis põhjaliku ülevaate õunasiidri ja kalvadosi valmistamisest Normandia piirkonnas. Tema vanaisa tegi samas talus asjaga algust pärast teist maailmasõda, kui keevitas sõjamasinate tükkidest kokku ratastel liikuva piraka puskariaparaadi, mis lõpetas töötamise alles mõned aastad tagasi.

Esimesed 20 aastat vanaisa enda valmistatud märjukest ei müünud, kuid lapselapsed müüvad oma toodangut lausa 55 riiki. Maitsesime nii sealset siidrit, kalvadost kui ka muid joovastavaid jooke.

Normandia auk

Pitsike kalvadost pidi ka täis kõhu korral tekitama makku Normandia augu, mis võimaldab peolauas piiramatult vitsutada, ilma et kõht täis saaks. Igaks juhuks suundusimegi restoranisse. Selle leidis meie roolikeeraja kohe esimesel katsel üles ja parkis sõiduki paariks tunniks läbi külakese suunduva maantee ääres olevasse liinibusside peatusesse. Jäi vaid loota, et seal on hõre bussiliiklus. Lõunasöök oli jällegi kolmekäiguline, imemaitsev ja ka kunstiliselt kaunis.

Vahemärkusena võib söögi kohta öelda, et toit on igal pool olnud väga hea, aga kes armastab leiba, võiks Eestist leiba kaasa võtta, sest iga söögikorra ajal pakutakse saia (soovitus kehtib eriti Maakodu teise reisigrupi jaoks). Hommikul putru ei saa, nagu ka singisaia kõrvale kurki või tomatit. Küll aga on hommikul võimalik endale ise muna keeta! Selleks on olemas spetsiaalne masin, mille kuuma vee vannis olevasse hoidikusse tuleb muna soovitud ajaks asetada. Pakutakse tooreid mune, ettevaatust koksimisega! Kahjuks oli munahoidikuid vaid kolm, meie grupis aga üle 40 inimese...

Pärast lõunatamist läksime järgmisesse aeda. Kes arvas, et nüüd viisid bussijuhid meid kenasti aiaväravasse, võivad uuesti arvata. Suur juht peatas bussi suvalises parklas ja ajas kogu rahva välja. Matkasime veerand tundi aiani ja tund aega Jardin du Pays d’Auge’is. See koosnes erinevatest temaatilistest aiaosadest, kus vaheldusid pügatud hekid õitsvate puude ja põõsastega.

Samme oli aia väisamise järel kogunenud üle 10 000 ja ausalt öeldes polnud üldse tahtmist tagasi bussiparklasse matkata. Aga oh imet, buss sõitis selle aia parklasse ja mahtus seal isegi ümber pöörama!

Ka järgmisena külastatud aianduskeskuse parklasse sõitis buss kohale, küll suure ringiga, sest tee peal selgus, et õigest kohast ära pööramiseks on bussi mass liiga suur.

Aianduskeskuses oli huvitav vaadata, mida ja mis hinnaga pakutakse. Näiteks müüdi sammalt hinnaga pea 8 eurot karbikese eest. Mahedalt kasvatatud vaarikataime eest küsiti aga 12 eurot. Pakutud viljapuud olid kõvasti üle kahe meetri kõrged ja suure võraga, nii et tekkis küsimus, kuidas neid 70-euroseid puid küll ostja juurde transporditakse. Kes ostis kaasa huvitavaid seemneid, kes taimi, uudistamist jagus kõigile.

Meeldiva üllatusena tõid bussijuhid meid seejärel täiesti ilma viperusteta Rouenis asuva hotelli juurde. Kas tõesti on toimunud suur arenguhüpe?

Neljas päev ja totaalne muutumine

Hommikusöök koosnes jätkuvalt peamiselt nisusaiast – pätsist oli võimalik lõigata viil või valida lehttaignast saiake või hoopis keeksike, lisaks sai võid ja sinki ning puuvilju. Saia peale võis määrida moosi või Nutellat. Jätkuvalt mitte mingit köögivilja. Kuidas nad küll saavad täis oma viis köögiviljaportsu päevas?

Plaan oli käia kolmes aias ja alustasime Roueni botaanikaaiaga. Kuna oli laupäeva hommik ja varajane kellaaeg, siis peale meie olid aias vaid tervisesportlased – enamasti silgati mööda aiateid, aga mõned tegid murul venitusi ja ühes nurgas harjutas grupp samuraimõõkadega vehkimist.

Kõige suurema mulje jättis iiristeaed, mis oli täies õieehtes. Seal polnud muud, kui õhku ahmida ja pilte plõksida. Ka suurimad iirisepõlgurid muutsid oma arvamust ja olid valmis koduaia iiriseid täis istutama. Saaks vaid need kõige ilusamad nähtud sordid!

Vaata iiriste pilte Maakodu Facebookist!

Kujude aed

Teiseks aiaks oli Chateau de Vascoeil, kus esmalt mekkisime liköörist ja siidrist kokteili ning seejärel lasime toidul hea maitsta. Täis kõhuga on ju rõõmsam aias ringi jalutada. See aed erines kõigist varasematest, kuna seal polnud lilli rohkem, kui sissepääsu juures.

Ühe kauni lillade õitega klumbi juures üritas seltskond taime nime määrata. Enamasti tunneb keegi teadjam taime ära või võetakse kasutusele äpp, mis tuvastab taimekese. Antud juhul polnud sellest abi ja arenes järgnev vestlus:

„Mis taim see küll olla võib?“

„Oleks mul vaid lusikas!“

„Kahvel oleks parem!“

„Milleks lusikas või kahvel?“

„Siis saaks sibula välja kaevata ja oleks lihtsam taime määrata.“

Aia põhirõhk oli skulptuuridel ja nende taustaks olevatel pügatud puudel-põõsastel. Oleme näinud ringi sõites üldse palju kääritööd ja pedantselt pügatud hekke. See aed lisas muljetepagasisse suure panuse. Oma aktsendi andis läbi aia looklev kiirevooluline jõeke.

Lisaks aiale pääses uudistama ka lossi ja seda lausa keldrist pööninguni, et mitte öelda tornini. Sisse sai ka ümmargusse ja mitme korruse kõrgusesse endisesse tuvimajja. Hoonetes olid avatud näitused ning kunsti sai ka kaasa osta.

Vanaproua lossiaed

Kolmandaks aiaks oli Angelique aed, mille rajas meid rõõmselt vastu võtnud vanaproua 30 aastat tagasi koos oma tütardega. Kahjuks suri üks tütar mõned aastad hiljem ja tema järgi pandi aiale nimi. Perenaise sõnul ostsid nad omal ajal lagunenud lossi ja rajasid aia algul täielike võhikutena, alles hiljem pöörati tähelepanu aiaplaani koostamisele.

Loss on nüüdseks korras ja 79-aastane perenaine elab seal üksi, seltsiks vaid viis kassi. Hektari suuruse aia hooldamisel käib tal abiks tütar, vaid hekkide pügamiseks kasutatakse abitööjõudu.

Aed oli täis käänulisi teeradu ja mõnusaid istumiskohti. Tõeliselt saladuslik koht. Lisaks avastasime lossi tagant suure roosiaia, kus peenrad olid madalate hekkidega piiratud. Kahjuks õitsesid vaid lossi seina ääres olevad roosid, teised olid alles nupus.

Kindlasti tahate teada, kuidas läheb meie bussijuhtidega?

Pärast ülemuselt peapesu saamist, on toimunud totaalne muutumine. Nad on väga vastutulelikud ja sõidavad iga aia väravasse, nii et õhtuks oli kogunenud vaid 6000 sammu.

Üks teravamaid emotsioone tekitanud juhtum siiski oli. Nimelt on siinsed suhteliselt kitsad sõidurajad eraldatud asulates keskelt eraldussaarega, nii et suurel bussil tuleb seal vaikselt ukerdada. Ju ajas see harja punaseks kohalikul „ralliässal“, kes kimas bussist mööda, pööras järsult bussi ette ja jäi keset sõidurada seisma. Tänu meie bussijuhi kiirele reaktsioonile ei sõitnud me sõiduautole tagant sisse, vaid jäima pidama sõna otseses mõttes paar sentimeetrit enne seda. Ei tea, kas see on prantsusepärane liiklusraevu väljendus.

Õhtul tegime giidi juhtimisel jalutuskäigu Roueni vanalinnas (kus hukati Orléansi neitsi Jeanne d'Arc ja kus on Prantsusmaa kõrgeima torniga katedraal), mis osutus ülimalt huvitavaks, palju silmailu pakkuvaks ja võimaldas ka 10 000 sammu täis saada.

Viies päev – kunstniku aed

Hommikul lahkus meie juurest suur bussijuht, pidades südamliku kõne ja soovides meile toredat reisi. Saatsime ta soojade sõnade ja aplausiga ära. Väike bussijuht (Jeremy, 44, vallaline, armastab eesti prouadega keelekümmelda) on taltsutatud, nii et 22. mail alustaval Maakodu teisel reisigrupil läheb tõenäoliselt libedamalt.

Viies päev oli ühtlasi meie Prantsusmaa reisi viimane ja plaanis vaid üks aed – kaunis külakeses Givernys asuv Claude Monet’ aed ning maja. Aed ei ole väga suur, aga uudistes rääkis et eelmisel päeval käis seal 3000 inimest. Meie külaskäigupäeval võis käia isegi rohkem, kuna inimesi oli tõesti palju, enamus üritas endast õitsvate põõsaste taustal endleid vorpida. Samas olid kindlad käiguteed, kuhu suunati, nii et polnud mingit risti-rästi aias uitamist, seda tõkestasid piiravad ketid.

Vesiroositiigi ümber paiknev aed oli varjuline, tooni andsid pambus, rodod ja sildadel visteriad. Elumaja ees paiknev aed oli aga paksult õisi täis, valdavaks tooniks lilla 50 varjundit. Täies õies olid iirised, öölevkoid ja õitsemist alustasid ka naadid. Silma jäid ka nõgesed ja osjad, aga ju need on elurikkuseks. Aeda hooldab 11 aednikku.

Käisime ka majas kuulsa kunstniku elu-olu kaemas. Osades tubades olid maalid maast laeni, nii sai ka ülevaate Monet’ töödest. Muljet avaldasid sini-valge köök ja helekollane söögituba suure lauaga, kuhu nende kümneliikmeline kärgpere ära mahtus.

Meenetepood oli omaette vaatamisväärsus oma laia valikuga - Monet' maalitud pildid olid pandud nii salvrättidele, jõulukuulidele kui isegi Ruubiku-kuubikule.

Sõime lõunat külakeses olevas restoranis ja nägime sinna minnes, kuidas üksikkülastajate järjekord aeda venis pea sajameetriseks (ettevõtlik jäätisemüüja oli oma ratastel putka järjekorra kõrvale sättinud). Küll on hea grupiga minna, hoiab kõvasti aeg kokku sabatamise pealt!

Reisisellide muljed saab kokku võtta nii: sai rohkem, kui oleks osanud oodata; väga informatiivne; hea marsruudi valik, polnud kiirteid ja seetõttu nägi kohalikku elu; toit oli ülimaitsev; terve grupp on väga tore ja üksmeelne; ootame järgmise aasta reisi.

Edasi pole muud, kui sõit lennujaama ja sealt koju. Teine Maakodu reisigrupp saabub Prantsusmaa aedu kaema esmaspäeval.

Monet' aiast saab rohkem lugeda SIIT.