Eva Luigas: ei maksa arvata, et keegi teine peab meile elurõõmu kandikul kohale tooma, katsuks ka ise tubli olla
Täpselt aasta tagasi olin ma peaaegu kindel, et alanud aasta, seesama, mis nüüd lõpuks ometi seljataha jäi, tuleb helgem ja toob sõjarindelt paremaid uudiseid. Paraku seda ei juhtunud ja võibolla sellepärast otsime me kõik pidevalt pisematki võimalust argimured unustada.
Mille muuga saab seletada tõsiasja, et ka kõige jõululeigemates peredes kraamiti jõulukaunistused juba oktoobris kapisoppidest välja ja hakati kodusid ehtima, nagu homset polekski. Loodetavasti teeb meie lugejatelgi meele rõõmsaks teadmine, et leidub peresid, kus jõuludeks hakatakse valmistuma juba... jaanuaris! Kes asja nii suurelt ette ei võta, võib seekordsed jõulukaunistused elamist kaunistama jätta.
Tunnistan, et veel mõni aasta tagasi vaatasin ma jõuluosakondades müüdavaid kristalselt siravaid elusuuruses kitsekesi ja karuperesid õudusest pärani silmi. Aga sel aastal pidasin tõsiselt plaani soetada selline ja panna meie kortermaja koridori kuuse kõrvale lapsi rõõmustama. Seekord veel mõttest tegu ei saanud, aga pange tähele – ükskord need lapsikult armsad olevused mu naabreid veel üllatavad! Põrgusse hea maitse, tere tulemast, positiivsus ja optimism!
Kuid ei maksa arvata, et keegi teine peab meile elurõõmu kandikul kohale tooma, katsuks ikka natuke ka ise tubli olla. Maakodu väike, kuid teotahteline naiskond tuleb oma lugejatele lahkesti appi. Kui kitsas käes, tasub alati vaadata minevikku, sest olgem ausad – eestlased on olnud aegade jooksul maailmameistrid end kitsikusest läbi närima ja lihtsast toorainest pidulaua väärilise söögi tegema. Vaadake või selle numbri retseptilehekülgi ja imestage, mis toredad söögid on 1864. aastal välja antud kokaraamatu järgi tehtud. Tehke järele!
Neil, kes on aastaid unistanud suurest majast, kuid unistuseks on see ressursipuudusel jäänudki, tasuks süveneda meie uude, juba detsembris alanud rubriiki „Stiilne maja“. Sinna valime lugusid väikemajadest, kus ei ole sentimeetritki ülearust pinda, aga puudu pole ka justnagu midagi. Teadmine, et hakkama võib saada ka vähemaga, on kindlasti julgustav.
Aednikke, kes ei malda külviaega ära oodata, õpetame me talikülviga algust tegema ja rohkesti just lilleseemneid talikülvama. Peale leiva vajab inimhing ka tsirkust, teinekord isegi rohkem kui kõhupoolist. Reisile viime oma lugejad samuti ja suisa vihmametsa. Lennukit ei ole sinna jõudmiseks vaja, piisab Tallinna loomaaeda minekust.
Neile aiainimestele, kes tahaksid minu käest midagi küsida, on toimetus ellu kutsunud podcast’i „Eva Luigase kõnetraat“. Numbril 5353 4042 saab esitada küsimuse, mille automaatvastaja salvestab, kaks korda kuus mängin ma need kuulajatele ette ja vastan. Saab siis imet näha, kas küsijaid jagub. Mina olen igatahes vastamiseks valmis!
