Vastlapäeval lõigati juukseid, et need oleksid eriti tugevad, ja vanatüdrukud said mehele
Vastlapäev lõpetas jõuludega alanud talvise lõbustusaja ja alustas suurt paastu, mis kestab lihavõttepühadeni.
Vastlapäeva tuntakse rahva hulgas ka lihaheite-, liugupäeva ja kitsamal alal Lõuna-Eestis pudrupäeva nime all. Nimetus vastlapäev ei ole eriti vana ja on tulnud meile võõrastel eeskujudel. Lihaheite nimetust seletas rahvas liha lõppemisega. Loomade poegimise järel mindigi üle rohkem piimatoidule.
Saartel söödi vastlapäeval seitse korda. Üldiselt valmistati hommikuks vastlapuder – enamasti tangupuder, mis rituaalse toiduna kuulus ikka suurte pühade lauale. Lõunaks või õhtuks olid seajalad ubade või hernestega. Eriline maiuspala oli seasaba, mis 20. sajandil jäeti lastele, 19. sajandil aga kuulus pereisale, külvajale. Selle päeva road valmistati lihast. Eraldi pakuti veel soolaube.
Odrast vastlakaraski vahetasid 20. sajandil välja vahukoore- ehk vastlakuklid, Mulgimaal oli kombeks valmistada vastlakorpe. 19. sajandi tavade juurde kuulus äsjaküpsetatud leiva söömine, mida kasteti lihavedelikku.
Kes saab mehele
Vastlavurri meisterdamiseks tehti sea sääreluu keskele auk, aeti nöör läbi ja tõmmati see siis hooga undama. Hiljem muutus tavaks asendada kondid nööpidega - suure nööbiga sai ligilähedaselt samasuguse vurri teha.
Ennustati ka seda, kes tütarlastest saab esimesena mehele. Selleks pandi näritud kontidele nimed juurde ja kutsuti koer tuppa. Kelle kondi koer välja valis, see sai mehele. Aga vastlapäeval võisid vanatüdrukud ise kosja minna - äraütlemine oli sealjuures üsna keelatud.
Vastlapäev kuulus nn naistepühade hulka – naised läksid kõrtsi, kuid näiteks külas käimine oli sel päeval keelatud. Naistetööd olid keelatud, eriti ketramine, sest muidu tuli lambakahju. Võis aga punuda paelu ja teha nööri.
Tubast tööd takistas ka tulesüütamise keeld. Tuntud on traditsiooniline ütlemine magamamineku aja kohta: vastlapäev valges, tuhapäev tuleta! Tulesüütamisest kardeti, et härjad hakkavad künniajal lõõtsutama ja hobused väsivad.
Vastlapäeval lõigati juukseid, samuti hobuse saba – siis kasvavad pikad ja tugevad juuksed nagu hobusejõhvid. Ka tuli vähemalt seitse korda pead kammida.
Eestlaste vastlakommetes on kõige iseloomulikum liulaskmine. 19. ja 20. sajandil pidi pikem liug tagama linaõnne, tänaseks on sellest saanud üksnes ütlus. Et linakasvatus muutus oluliseks elatusalaks 18.-19. sajandil, siis on arvatavasti pika liu seostamine linade pikkusega just sellest ajast pärit. Üheks viimaste sajandite eripäraks on olnud vastlateks jääkarusselli ehitamine või jääpurjekaga sõitmine.
Vastla kotti ajamine
Mitmel tähtpäeval on naljatatud teadmatuga, eriti on seda tehtud laste lõbustamiseks, lastes neil salapärast elukat (vastel, luutsi) kotti püüda. Pööningul või lakas imiteeritakse otsimist ja tagaajamist, madin ja püüdmine aina ägeneb. Lõpuks hüütakse, et vastel on käes, ja kästakse allavisatav elukas kotti püüda. Samal ajal visatakse kottihoidvale lapsele ootamatult pangest vett kaela.
Mitmel talvisel tähtpäeval oli kombeks viia paar hangutäit sõnnikut põllule või aeda. Vastlapäeval oli see traditsioon tuntud üle maa. Komme esineb ka soomlastel ja lätlastel.
Vastlapäevast peale võis alata teede lagunemine, seda iseloomustab ütlemine: vastlapäeval heidetakse regi ära.
Kuidas mujal tähistatakse
Meie vastlakombed (ka laulud), mille peamiseks sisuks oli linakasvu taotlus, on küllaltki sarnased soomlaste, rootslaste, osalt ka lätlaste vastavate kommetega. Liulaule on ka vadjalastel ja isuritel. Need on eesti ja soome omadega võrdlemisi sarnased ja tõenäoliselt ka ühist päritolu.
Lääne-Euroopas toimusid vastlapäeval ulatuslikud vastlakarnevalid rohkete mängude ja tantsudega. Neis kommetes kajastub kõige enam talve ja suve heitlus ning talve ärasaatmine. Esineb küll ka linakasvumaagiat, kuid mitte sel määral kui meil.
Inglastel kuuluvad vähemalt 19. sajandist tänini vastlapäeva juurde kukevõitlused ja jalgpall. 19. sajandi lõpuni oli see aga pannkookide valmistamise püha. Kell 12 või 13 helisesid kirikukellad ehk pannkoogikellad, mille kõlamise järel võis küpsetamist alustada. Lihavõtte teist püha kutsuti lihapäevaks ja siis oli tavaks süüa esimesel pühal küpsetatud või keedetud liha. Kolmandalgi pühal söödi pannkooke koos esimesel pühal valmistatud liha ja muude roogadega. Nii nihkus range paastu algus kaugemale.
Allikad: Eesti Rahvakalendri Tähtpäevade Andmebaas ja Eesti Rahvakalender
